Helimoonutus
Helimoonutus on audiosignaali soovimatu muutus, mis avaldub lineaarmoonutusena ja mittelineaarmoonutusena.[1]
Lineaarmoonutus muuda
Lineaarmoonutus väljendub selles, et elektroakustika seadise (nt mikrofoni) või elektroonikaseadme (nt võimendi) amplituudi-sagedustunnusjoon pole kogu talitlussagedusala ulatuses sirgjooneline (lineaarne). Signaali amplituudi sagedussõltuvuse ehk sageduskäigu ebaühtlust väljendatakse piirsageduste juures detsibellides. Näiteks 20 Hz – 20 kHz, –3 dB tähendab, et võimendus võib olla märgitud piirsagedustel 3 dB võrra väiksem kui sagedusel 1000 hertsi.
Tekkinud lineaarmoonutust on võimalik sageduskäigu hilisema korrigeerimisega teatud piires vähendada.
Mittelineaarmoonutus muuda
Pikemalt artiklis Mittelineaarmoonutus
Seda moonutust põhjustab elektriahela või võimenduselemendi ülekandefunktsiooni mittelineaarsus, mispuhul elemendi väljund- ja sisendsuuruse amplituudide vahel esineb mittelineaarseos. Näiteks võimendi korral hakkab siis väljund- ja sisendpinge vahelist sõltuvust väljendav tunnusjoon erinema sirgjoonest seda enam, mida suurem on sisendpinge. Seejuures lisanduvad väljundis siinussignaalile sagedusega f0 sellega kordsed ehk harmoonilised sagedused 2f0, 3f0 jne, mille osatähtsust väljendab harmoonmoonutustegur. Lisandunud harmoonilised sageduskomponendid moodustavad kombinatsioontoone, s.o uusi, seejuures ka mitteharmoonilisi võnkumisi, mida väljendab ristmodulatsioonoonutus.
Viited muuda
- ↑ ENE, 6. kd, 1992, lk 403
Allikad muuda
- Ilmar Eiskop, Aleksander Sillart. Akustika ja helitehnika. Tallinn, Valgus, 1988
- Eerik Lossmann. Helitehnika ja akustika: Mürad, häired ja moonutused. (Loenguslaidid)