Beetakiirgus
Beetakiirgus on beetaosakestest (β) koosnev ioniseeriv radioaktiivne kiirgus, mis tekib beetalagunemisel. Beetakiirgus võib olla negatiivne (koosneb negatiivsetest beetaosakestest (β–) elektronidest) või positiivne (koosneb positiivsetest beetaosakestest (β+) positronidest).
Beetakiirguse tekkimine muuda
Elektronidest koosnev beetakiirgus tekib β–-lagunemisel. β–-lagunemine toimub juhul, kui neutron (n0) muutub prootoniks (p+), kiirates elektroni (e–) ja antielektronneutriino ( ).
- n0 → p+ + e– +
Positronidest koosnev beetakiirgus tekib β+-lagunemisel. β+ lagunemine toimub juhul, kui prooton (p+) muutub neutroniks (n0) kiirates positroni e+ ja elektronneutriino (ν).
- p+ → n0 + e+ + ν
Kuna β+ lagunemine vajab toimumiseks lisaenergiat, siis reeglina on β+-kiirgus väiksema intensiivsusega kui β–-kiirgus. Beetalagunemise tulemusena võib aatomituum jääda ergastatud olekusse. Tuuma tagasipöördumine põhiolekusse toimub läbi gammakvandi kiirgamise, mistõttu beetakiirgusele võib kaasneda gammakiirgus.
Beetakiirguse mõju ainele muuda
Kuna beetakiirgus koosneb suure energiaga laetud osakestest (elektronidest või positronidest), siis on beetakiirgus ioniseeriv kiirgus. Negatiivne beetaosake võib neelduda aatomis tekitades negatiivse iooni. Samuti võib negatiivne beetaosake hajuda aatomi elektronkattelt ilma neeldumata. Sellisel juhul beetaosake pidurdub andes osa oma energiast üle aatomile, mis läheb ergastatud olekusse. Põhiolekusse naasmiseks kiirgab ergastatud aatom footoni tekitades röntgenikiirguse.
Positiivse beetakiirguse moodustavad prootonid annihileeruvad kohtudes elektronidega.
Varjestamine muuda
Beetakiirguse läbimisvõime on umbes sada korda suurem kui alfakiirgusel, kuid palju väiksem kui gammakiirgusel. Beetakiirguse peatamiseks on vaja õhukest metall-lehte.
Beetakiirgus võib tekitada inimesel kiirgustõbe, vähki ja raskemal juhul isegi surma. Siiski on beetakiirgusega kaasnev gammakiirgus inimesele palju ohtlikum.