Iisraeli relvaost: erinevus redaktsioonide vahel

Juba [[1992]]. aasta juulis volitas [[Tiit Vähi esimene valitsus|Tiit Vähi valitsus]] Eesti kaubandusesindajat Iisraelis [[Leonid Apananski]]t pidama relvaostu läbirääkimisi. Kuid ettevõtmise elluviimine jäi uue valitsuse juhi [[Mart LaariLaar]]i hooleks. Sama aasta oktoobris külastasid kolonel [[Ants Laaneots|Laaneots]], Apananski ja Puura mitut Iisraeli[[Iisrael]]i relvatehast. Relvaostuleping Iisraeli riigifirmaga TAAS Israel Industries Ltd sõlmiti [[1993]]. aasta 7. jaanuaril. Juba sama aasta 5. veebruaril tegi Eesti valitsus kiire ühekordse ettemakse 5 miljonit dollarit, milleks võttis 8-protsendilise laenu endale kuuluvast Põhja-Eesti Pangast. Lepingu sõlmimise päeval kirjutati alla ka seitse võlakirja lepingu ülejäänud summa 55,4 miljoni dollari ulatuses. Teade valitsuse kavatsusest Iisraelist relvi osta jõudis ajakirjandusse juba 15. jaanuaril ja 22. mail kinnitas seda avalikult ka kaitseväe juhataja [[Aleksander Einseln]].

Esimene relvakogus (püssid, automaadid, granaadiheitjad, miinipildujad, kahurid, kaitsevestid, näokaitsega kiivrid) toodi kohale lennukiga 17. mail 1993. 1993. aasta suvel käis Mart Laar ka Iisraelis koos [[Tiit Pruuli]], [[Toomas Sildmäe]] ja [[Leonid Apananski]]ga, mille kohta Eesti ajakirjandus oletas, et just peaminister käis tol korral oma lepingupreemia raha turvalisse kohta ära paigutamas. Teine lennukiga toodud relvalast saabus 3. veebruaril 1994. Tallinna sadamas avati 23. jaanuaril [[1994 ]] aastal 50 Iisraelist saabunud [[merekonteiner]]it, selgus, et nendesse pakitud õhutõrjekahurid[[õhutõrjekahur]]id olid silmnähtavalt kasutamiskõlbmatud, kuigi nende hinnaks oli märgitud 5 miljonit dollarit ehk umbes 70 miljonit krooni. Pärast ekspertide esmahinnangut võttis [[Kaitseministeerium]] ühendust relvafirma TAASiga, mille asepresidendilt saabus juba järgmisel päeval üllatava vastus, et Tallinna[[Tallinn]]a saabunud 50 töökorras õhutõrjekahuri näol on tegemist kingitusega.