Omakirjastuslik tegevus Eestis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
3. rida:
===Taust===
Nii nagu kogu [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]], nii oli ka okupeeritud Eestis kehtestatud trükisõnale [[tsensuur]] ning kirjastustegevusega tohtisid tegeleda vaid [[Nõukogude Liidu Kommunistlik
Seetõttu paljundati vajalikku ja huvipakkuvat kirjandust sageli [[kirjutusmasin]]al läbi [[kopeerpaber]]i mitmekordselt ümber trükkides. Suurema hulga koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Kasutati ka teksti pildistamist ja fotograafilist paljundamist. Paljundusmasinad olid tol ajal vähe levinud ja need olid [[KGB]] range kontrolli all. Trükikojad ja trükimasinad olid eriti rangelt valvatud.
11. rida:
====Õppe- ja teaduskirjandus ning esseistika====
Tihtipeale kirjutati ka teaduslikke uurimusi või tõlgiti mujal ilmunud tekste ilma lootuseta neid kunagi avaldada. Sellised tööd võisid samuti huviliste ringis paljuneda ja levida. Sageli olid need masinkirjalised väljaanded köidetud, tihtipeale ka illustratsioonidega või joonistega varustatud jne.
[[1960. aastad|1960. aastatel]] hakkasid üha rohkem levima mitmesugused alternatiivsed mõttevoolud ja -suunad: [[alternatiivmeditsiin]], [[orientalistika]], ''[[New Age]]''<nowiki>'i</nowiki> liikumised jmt. Sellega kaasnes ka vastava kirjanduse väljaandmine samasugusel viisil.
[[1960. aastad|
Läbi kogu selle aja trükiti mitmekordselt ümber, paljundati ja levitati [[väliseestlased|väliseestlaste]] teoseid, eelmise Eesti Vabariigi ajal ja saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatuid ja artikleid ning palju muud. Arvatavasti kõige suurema leviku osaliseks selles valdkonnas said [[Uku Masing]]u esseed ja artiklid.
29. rida:
Arvatavasti kõige suurema leviku osaliseks selles valdkonnas sai [[Paul-Eerik Rummo]] luulekogu "Saatja aadress ja teisi luuletusi". [[1972]]. aastal keelduti seda ametlikult avaldamast. Kogu levis aga laialdaselt [[omakirjastus]]likul teel ning isegi selle esimene retsensioon pidi ilmuma omakirjastuslikus väljaandes "Vigilia".
Sellisel viisil levis ka noorte autorite looming. Esialgu ametlikult küll ENSV Kirjanike Liidu juurde kuuluvate Noorte Autorite Koondiste väljaannetena ("[[Hees]]"), hiljem juba täiesti sõltumatutena ilmusid peamiselt originaalluulet sisaldavad almanahhid "Hees" (I – IV), "[[Marm]]", "[[Kolme mehe laulud]]", "Kurekell", "Kamikadze" (I – III), "Meie", "Karjamaa", "Salong", "Kuller" (I – II), "Tõlet" (I – III), "Magasin", "Avangardi lõpp", "Konformismi sünd", "Urikiri", "Existentia" (I – III) jpt.
Omaette nähtuse moodustas
Omakirjastuslike väljaannete autorite hulgas esinesid korduvalt [[Jüri Üdi]], [[Leonhard Lapin]], [[Toomas Vint]], [[Johnny B. Isotamm]], [[Kalle I. Eller]], [[Peeter Ilus]], [[Olev Remsujev]], [[Kajar Pruul]], [[Ain Kaalep]] jpt.
|