Ohverdamine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
5. rida:
[[Veejumal]] lubab ohvriannetaga inimestel suuri kalu püüda, päästab neid [[torm]]idest ega kisu nende püügiriistu katki. [[Peipsi järv|Peipsi]] ja [[Pihkva järv]]e ühtumiskohast on teada üks huvitav ning ülejäänud Eestist erinev ohver, nimelt hobuseohver. [[Hobune|Hobuse]] ohverdamine toimus nii, et tema kaela pandi kaks vana [[veskikivi]], viidi teda järve keskele ning visati sisse. Kui kunagi juhtus, et hobune ära ei uppunud, oli see näide, et veejumal ei võtnud ohvrit vastu. Kui hobune ära uppus, oli see aga näide, et veejumal ohvri vastu võttis, ning lubas rahvale kalaõnne.
Ohvritoomine oli Põhjamaades nähtavasti juba ammu enne viikingiajastut. Teadaolevalt oli ohvritoomine Põhjala regioonis kesksel kohal. Kõige keerukamad rituaalid leidsid aset aastaaegade vahetumisel. Kõige suuremad sedalaadi kombetalitused toimusid tõenäoliselt Rootsis Uppsalas ja Taanis Lejeris. Neid kombetalitusi tuntakse kristlike autorite kirjelduste järgi, kes võivad küll edastada toimunud moonutatult, kuid kahes ülevaates nende kohta leidub silmatorkavaid sarnasusi.Pidustustel toodi ohvriks nii inimesi kui loomi. Sellised ohvritoomisüritused nii Uppsalas kui Lejeris olid igas mõttes erandlikud. Enamasti polnud ohvritalitused nii ulatuslikud ja taotlesid kellegi isiklikke eesmärke. Näiteks püstitasid mööda Volgat sõitvad russidest kaubitsejad oma jumalate puitkujusid ning ohverdasid neile head äriõnne paludes lambaid ja veiseid. Skandinaavias ei toodud ohvreid mitte ainult jumalatele, vaid ka vaimudele, keda arvati elavat koobastes, kaljudes ja koskedes. Iga jumal eelistas teatavat kindlat laadi kingitusi. Odini (võllapuude isand) ohvrid tavaliselt poodi või tapeti tema püha relva odaga. Viljakuse jumalale Frejle aga ohverdati täkkusid ja kulte. Kõlbasid nii inimeste valmistatud esemed kui ka elusolendid- järvedest, soodest ja mujaltki on välja toodud suurtes kogustes rituaalsete vigastustega relvi. Esmärgiks näis olevat, sõltumata ohvrianni iseloomust, saada millegi väärtusliku annetamise eest jumala soosingu osaliseks.
=== Ohvritoomise viisidest ===
Peaaegu kõikjal, kus on juttu inimohvrist, on läbivaks teemaks valu ja piin ning on öeldud, et ohvrid tapeti julma piinamisega. Piinarikas surm ja valu on läbivad teemad mitte ainult Põhja-Euroopas, vaid enam-vähem kõikjal maailmas, kus on inimohvrit toodud. Seega võib pidada seda universaalseks nähtuseks. Germaanlaste ja keltide juures on teada, et kuna inimohver ei olnud mõeldud ainult ühele jumalale, tuli erinevatele jumalatele ohverdatud inimesed ka erinevalt hukata. Kõige levi-numaks viisiks oli poomine või kägistamine, mida üldjuhul seostatakse Odinile ohverdamisega, kes ise oli samuti “poodud jumal”. Ohver võidi visata alla kaljult (Freyrile), lõhkuda ohvri selgroog (Thorile) või ta uputada (näiteks Nerthusele).
== Vaata ka ==
▲*[[Ohverdamine Põhjalas]]
*[[Eesti rahvausund]]
*[[Maausk]]
| |||