Tonaalsus: erinevus redaktsioonide vahel

Kaugeleulatuv uus interpretatsioon toimub alates 1870-ndatest aastatest seoses [[Hugo Riemann]]iga, kes mõistab sõna 'tonaalsus' all "akordide funktsioone seoses toonikaga". Oma järgnevas tänapäevani kehtivas põhitähenduses on tonaalsus mõistetav kui "helistiku mõiste laiendus, mille puhul rõhutatakse kõigi kooskõlade seost ühe keskse heliga". Laiendatud helistiku mõistena võib 'tonaalsus' tähendada eelkõige "muusikalõigu või tsükli sisese helistike seoste süsteemi ". Üldmõiste 'tonaalsus' asemel kasutatakse eelkõige saksa muusikateoorias alates 19.sajandi lõpust täpsustatud konstruktsioone "dominantne tonaalsus", "funktsionaalne tonaalsus", "harmooniline tonaalsus" ning "duur-moll tonaalsus". Toonika rõhutamise põhjal näeb R. Réti mõistet 'tonaalsus' "tonikaalsuse lühendina".

 

 

Tulenevalt ühest küljest mõiste riemannilikust rõhuasetusest ning teisest küljest spetsiifilisest kompositsiooniajaloolisest arengust on alates 19.sajandi lõpust toimunud tonaalsuse mõiste uus laienemine ja muutumine. Oma kõige üldisemas tähenduses saadakse eelkõige austria kultuuriruumis mõistest 'tonaalsus' aru kui "helidevahelisest seosest". Selle kõrval kohtab individuaalseid katseid muuta tonaalsuse mõiste muusikaliseks üldmõisteks. Järgmistes modifikatsioonides esineb mõiste 'tonaalsus' rõhuasetusena helide tsentreerimisele. Juhuslikult esineb mõistet 'tonaalsus' ja eriti selle inglise ja prantsuskeelseid vasteid tihedas mõistelises suhtes 'kõlavusega' (''Tonigkeit'').