Optikanähtused: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
{{vikinda}}
== '''Optikanähtused atmosfääris ja maapinnal''' ==
<small>Andres Kuusk</small>
214. rida:
pühasära tsentri nihkumist avatud silma varju kohale.
===Miraaž===
{{vaata|Miraaž}}
Mõnikord näeme kaugeid objekte seal, kus nad ei tohiks kuidagi
olla. See on optiline nähtus miraaž ehk terendus, tuntud ka
fatamorgaana nime all.
[[Pilt:Terendus_Karepal.jpg|thumb|right|Terendus Karepal 10.08.2007. Foto: Urmas Peterson.
Tume viirg taevas võib olla Soome lõunarannik 80 km kaugusel teiselpool Soome lahte.]]
[[Pilt:Päike_kandikul.jpg|thumb|right|Päike kandikul. Foto: Andres Kuusk]]
Kõige sagedamini on miraaže
kirjeldatud kõrberahvaste muinasjuttudes ja meremeeste lugudes.
Eeskätt seetõttu, et nendel tegevuspaikadel on üks ühine tunnus -
näha võib kaugele. Ometi ainult sellest miraaži tekkimiseks
ei piisa. Vaja on, et valgus jõuaks meieni ebaharilikust suunast.
Valguse suunda võib muuta
peegeldumine või murdumine. Kahe keskkonna piiril muudab valgus
oma suunda, nii et tihedamas keskkonnas on valguskiir pinna
normaalile lähemal kui hõredamas keskkonnas. Sama juhtub ka
pidevalt muutuva tihedusega keskkonnas. Kui viltune valguskiir
läbib erineva tihedusega õhukihte, kaldub ta tihedama õhu poole.
Seda nähtust nimetatakse refraktsiooniks. Tavaliselt on õhk
madalamal tihedam ja siis painduvad kiired maapinna suunas.
Refraktsiooni tõttu näib horisondi lähedal olev täht või Päike kõrgemal kui
ta tegelikult on. Mõnikord aga asub sooja maapinna või vee kohal
õhuke sooja õhu kiht, mille tihedus on väiksem kui kõrgemates
kihtides. Seda juhtub sageli just kõrbes, kus Päike kuumutab
liiva, ja ka merel, kui külm õhk liigub sooja vee kohale. Siis
paindub maapinna suhtes väikese nurga all saabunud kiir uuesti
ülespoole, justnagu oleks ta maapinnalt peegeldunud. Sel juhul
võib näida kaugel horisondi lähedal olev pilv hoopis allpool
horisonti. Kauge silmapiiri korral jäävad vahetevahel valguse
teele erineva tihedusega õhukihid, nii et mõnes kohas paindub
kiir allapoole ja teises kohas ülespoole. Valguskiir liiguks nagu
kahe peegli vahel, kus ta korduvalt peegeldudes jõuab mõnikord
Maa kõveruse taha. Nii võivad merel ilmuda horisondile saared,
mis kaarti ja laeva asukohta arvestades ei tohiks kohe kuidagi
paista.
Miraaži saab näha ka kuuma
päikesepaistega pika sirge asfalttee kohal. Kaugelt autolt peegeldunud
valgus võib vaatajani jõuda mitut erinevat teed pidi, peegeldudes
mitmeid kordi erineva tihedusega õhukihtidelt. Pole siis ime, et
kauge auto näib hõljuvat tee kohal, olles tundmatuseni moondunud
väljanägemisega. Kauge horisondi korral on mõnikord loojuv Päike
sakiliste servadega või ka mitmeks korrapäratuks ribaks lagunenud
nagu läbi lainelise klaasi vaadates. Ka võib juhtuda, et Päike ei
vajugi horisondi alla, kustub hoopiski horisondist veidi
kõrgemal.
===Roheline kiir===
Mõnikord on tõusva päikese või loojuva päikese ketta ülaservas või
vahetult päikeseketta kohal erkroheline sähvatus, mis võib kesta mõne
kuni mõnikümmend sekundit.
[[Pilt:Roheline_kiir.jpg|thumb|
Vaevu aimatav roheline kiir päikeseloojangul 5. jaanuaril 1993. Foto: Andres Kuusk]]
See on harvaesinev optiline nähtus, mille
tekkimiseks ja nägemiseks on vaja kauget avatud horisonti ning head
nähtavust, aga sellest üksi ei piisa. Peapõhjuseks rohelise kiire
tekkimisel on valguse refraktsioon atmosfääris, mis suunab eri
lainepikkustega valguse eri suundadesse. Kõige lühema lainepikkusega
sinine valgus hajub madala päikese korral atmosfääris sedavõrd, et ei
jõua vaatlejani. Selgepiirilisemale valguse lahutumisele spektriks ja
rohelise valguse võimendamisele aitab kaasa miraaži tekkimiseks sobiv
atmosfääri kihistus.
450. rida ⟶ 517. rida:
===
{{vaata|Helkivad ööpilved}}
Suveöödel võib põhjataevas näha helenduvaid pilvi.
[[Pilt:Helkivad_ööpilved.jpg|thumb|
Helkivad ööpilved 16. juulil 2006. Foto: Andres Kuusk]]
Neid hakati märkama
pärast Krakatau vulkaani purset 1883. aaastal. Helkivad ööpilved on
umbes 80 km kõrgusel, nii valgustab horisondi taha kadunud Päike neid
veel kaua pärast seda kui madalamad pilved on jäänud Maa varju.
Vaatlusvõrgu andmetest on selgunud, et helkivad ööpilved esinevad vaid
suvekuudel 50. kraadist suurematel laiustel. Päeval ei saa neid vähese
heleduse tõttu heleda taeva foonil märgata. Helkivaid ööpilvi
moodustavate jääkristallide tarvis satub veeaur mesosfääri troopikavööndi
troposfäärist äikesepilvede kerkiva õhuvooluga. Osa veeaurust tekib nii
kõrgel ka metaani fotokeemilise lagunemise tulemusel. Metaani hulga
kasvule atmosfääris on kaasa aidanud inimtegevus, nii on kasvanud
võimalused näha helkivaid ööpilvi.
===Virmalised===
{{vaata|Virmalised}}
Kõigis senikirjeldatud nähtustes on valgus pärit mingilt väliselt
kiirgajalt, olgu see siis Päike, Kuult peegeldunud päikesevalgus
528. rida ⟶ 566. rida:
geograafilistel laiustel 65°-70°.
----
| |||