Noorte Autorite Koondis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Jaak 3 (arutelu | kaastöö)
Jaak 3 (arutelu | kaastöö)
25. rida:
Paralleelselt Tallinnale tegutses Noorte Autorite Koondis läbi nõukogude aja ka Tartus. Eriti viljakas ja silmapaistev oli Tartu NAK [[1980. aastad|1980.]] aastatel, mil sinna kuulusid [[Kajar Pruul]], [[Karl Martin Sinijärv]], [[Imre Siil]], [[Rannar Susi]], [[Ilmar Särg]], [[Kivisildnik]], Juhan Habicht jt ning anti välja koguteosed "AlmaNAK I" (1988) ja "AlmaNAK 2" (1989) ning "AlmaNAK-i Raamatukogu" ([http://www.folklore.ee/ugri/EKS/almanakid-r.html vt lähemalt]). NAK-i esimehel oli istumis- ja hääleõigus Kirjanike Liidu koosolekuil.
 
Tollase Tartu NAK-i kohta on Kajar Pruul, kes oli neil aastatel ka mõnda aega NAK-i esimees, hiljem (19971998) meenutanud, et seal oli vähem uue ja oma luule lugemisi, rohkem teiste etlemisi ja etendusi, samuti domineeris 1930-ndate ihalus. Asjaajamistes aga oldi väga bürokraatlikud. Samas oli tollases Tartu NAK-is õhkkond vabam kui näiteks [[Rudolf Rimmel]]i juhitud Nooruse kirjandusklubis Tallinnas, kus käisid tol ajal ka [[Hans H. Luik]] ja [[Kalle Muuli]]. "Meile olid vastukarva Rimmeli katsed noortega poliitiliselt manipuleerida. Tartus midagi sellist poolpunast polnud, valitses läbivalt vastaline vaim. Veidi häiris ainult kergelt kopitanud [[Arbujad|Arbujate]]-ihalus." Pruuli sõnul sai tollase Tartu NAK-i varjus koguni teha asju, millele oleks vaadatud väga halvasti, kui neid oleks tehtud Kirjanike Liidus. [http://rapinalinn.polvamaa.ee/aapo/kaja/yle_harju_luubis_nak-ist.html]
 
"Tartu NAK-i puhul on mu meelest esmane mõista, et legaalseks tegevuseks (et saaks üritusi korraldada, luulelugemisi jne), oli toonases süsteemis vaja täita mingeid esmataseme bürokraatlikke formaalsusi. Vähemalt sealtpeale, kui mina 1970-ndate lõpuks Tartusse jõudsin, nägi asi välja ikka nii, et tegelik kirjanduselu toimus siiski sõprus- ja seltskonniti. Kuigi mingi uute tutvuste sõlmise kohana jne ei saa ka NAK-i klubilist funktsiooni alahinnata. Eeskätt oli NAK siiski pigem "katus", mille alla püüti kas või formaalselt tõmmata samahästi kõik kujud, kes nt ülikooli peal vähegi silmahakkavamalt ilukirjandusega tegelesid. See tagas mõningase kaitse organite jõulisema tähelepanu eest," on Pruul öelnud teisal.