Vikipeedia

Moodus (muusika): erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
11. rida:
 
==Muusikas kasutatava mõiste ajalooline määratlus==
Muusikatermin "moodusMoodus" kui muusikatermin (ld.k ''modus'' - mõõt, mõõtkava, liik, laad. it.k ''modo'', pr.k ''mode'', i.k ''mood(e)'') pärineb 1.sajandist e.m.a. Vanaajast kuni 18. sajandini kohtab sõna "moodus" paljudes erinevates tähendustes. Selline valdkondade rohkus annab aimu, et vanaajal ei olnud praktiline musitseerimine lahutatud poeesiast ja grammatikakunstidest ning et muusika kui teaduslik distsipliin või ''ars'' oli matemaatika integraalseks koostisosaks. Järelikult leiab sõna "moodus" peale muusikateooria ka grammatikast, retoorikast, loogikast, poeesiast, matemaatikast ja arhitektuurist ja vanaaja muusikateaduslikud traktaadid annavad sõnale "moodus" tähendusi, midamis mõiste tänapäevasestänapäeva kasutusesspetsiifiliselt eimuusikaalases ole enam spetsiifiliseltkeelekasutuses muusikalisedpuuduvad. Mõiste "moodus" laiemale kasutamisele keskenduti ladinakeelsetes keskaegsetes ja renessansiaja muusikaalastes tekstides, hiljem esineb sõna "moodus" muusika mõistes eelkõige kitsalt muusikaterminoloogias.
 
Mõiste "moodus" üldises ühest küljest 'mõõdu' ning teisest küljest 'laadi, viisi' tähenduses on ladinakeelsetest vanaaja tekstidest peale
* 1. tulenevalt kasutusest matemaatikas kui 'mõõt', 'mõistus', 'proportsioon' retoorikas kui 'mõõdukus' ning poeetikas kui 'värsimõõt', 'värsijalg', 'värss', 'salm' ja 'meloodia' (''cantus'').
* 2.tulenevalt mõiste "moodus" üldisest tähendusest 'laad' ja 'viis' ladinakeelses muusikakirjanduses sageli kui erinevate nähtuste määratlemise ja liigitamise vahend. Kitsamas tähenduses on "moodus" kui 'tüüp', mis on seotud ka tüpoloogilise klassifikatsiooni kontekstiga.
 
Kitsamas tähenduses on "moodus" kui 'tüüp', mis on seotud ka tüpoloogilise klassifikatsiooni kontekstiga.
Alates antiigist kuin järjest harvemini kuni 16. sajandini kohtab mõistet "moodus" seises muusikalise elementaarteooria tehnilise termini tähenduses. Kõrvuti harvem esinevate varasemate tähendustega 'toon', 'helikõrgus, või 'pillikeel' on väljend kasutusel tähenduses peamiselt kui 'skaala', 'klass' ja ''tonos'' ning 'intervall'. Omamoodi tõlgenduse annab Guido Arezzost lähtuv tähendus ''modus vocum'' (astmeliik). ▼
 
▲Alates antiigist kuinkuni järjest harvemini kuni 16. sajandini kohtab mõistet "moodus" seises muusikalisemuusika elementaarteooria tehnilise termini tähenduses. Kõrvuti harvem esinevate varasemate tähendustega 'toon', 'helikõrgus, või 'pillikeel' on väljendsõna "moodus" kasutusel tähenduses peamiselt kui 'skaala', 'klass' ja ''tonos'toon' ning 'intervall'. Omamoodi tõlgenduse annab Guido Arezzost lähtuv tähendus ''modus vocum'' (astmeliikastmeklass).
Vana- ja keskaja muusikateoorias tähistati moodustena heliridu ning viimaks ka intervalle, grammatikas ja loogikas kõneviise (indikatiivi, konjuktiivi jne), adverbide 'paratamatu' ja 'tõenäoline' abil lauseliikide determinatsiooni ja süllogismideliike. Üldiselt oli mõiste "moodus" kõrvuti mõistetega ''genus'', ''species'' ning alates 12. sajandist ka ''maneries'' või ''maneria'' kasutusel kui klassifitseerimismõiste. Sellisena võeti "moodus" kasutusele ka rütmi- ja notatsiooniõpetuses (varaseim dokument on Johannes de Garlandia traktaat ''De mensurabili musica'' aastast 1240. Selles tähenduses kasutas ka Garlandia sõnu ''modus'' ja ''maneries'' sünonüümina. Sõna ''maneria'' (kunst) on muusikaterminina kasutusel juba Bernhardus Clarevallil traktaadis "Tonale" 12. sajandi esimest poolest ning Guy d’Eu'l traktaadis "Regulae de arte musica" 12. sajandi esimesest poolest, tähistades teatud kirikuhelirea finalise kas ülemise tertsi või alumise sekundiga liiki. Kirikuheliridade ja rütmimooduste vahelisi seoseid hakkasid küll looma hilisemad autorid.▼
 
▲Vana- ja keskaja muusikateoorias tähistatinimetati moodustenamooduseks heliridu ning viimaks ka intervalle, grammatikas ja loogikas kõneviise (indikatiivi, konjuktiivi jne), adverbide 'paratamatu' ja 'tõenäoline' abil lauseliikide determinatsiooni ja süllogismideliike. Üldiselt oli mõiste "moodus" kõrvuti mõistetega ''genus'', ''species'' ning alates 12. sajandist ka ''maneries'' või ''maneria'' kasutusel kui klassifitseerimismõiste., Sellisenamillena võeti "moodus" kasutusele ka rütmi- ja notatsiooniõpetuses (varaseim dokument on Johannes de Garlandia traktaat ''"De mensurabili musica''" aastast 1240). SellesKlassifitseerimismõiste tähenduses kasutas ka Garlandia sõnu ''modus'' ja ''maneries'' sünonüümina. Sõna ''maneria'' (kunst) on muusikaterminina kasutusel juba Bernhardus Clarevallil traktaadis "Tonale" 12. sajandi esimest poolest ning Guy d’Eu'l traktaadis "Regulae de arte musica" 12. sajandi esimesest poolest, tähistades teatud kirikuhelirea finalise kas ülemise tertsi või alumise sekundiga liiki. Kirikuheliridade ja rütmimooduste vahelisi seoseid hakkasid küll looma hilisemad autorid.
Klassifikatsioonimõistena tähistab Garlandia mõistega "moodus" pikkade ja lühikeste vältuste rida. Ta tuletab kuus sellist klassi (''specie''t, maneeri, moodust). Kolme nende klasside ''rectus modus'' tuleneb mõistest ''recta mensura'', 'noodi mõõt', milles vaheldub ''recta longa'' (kaheosaline) või ''recta brevis'' (üheosaline) vältus. Garlandia räägib mooduse perfektsest 'moodusest' (laadist, vormist) kui vältuste reast, kui vältuste rida lõpeb sama vältuse või vältuste grupiga, millega ta algas ning imperfektsest moodusest, kui rida lõpeb teisiti. Garlandia järeltulijate jaoks kujuneb "moodus" terminiks, millega tähistatakse pikkade ja lühikeste helide üksteisele järgnemise viisi. Sestpeale, kui rütm taandatakse lakkamatule kolmeosaliste rütmiühikute (''perfectiones'') järgnevusele (Lambertus enne aastat 1279, Kölni Franco aastal 1280), suhtutakse modaalsetesse vältuste ridadesse kui juhuslikesse. Moodustest kui ''perfectio'' realisatsioonidest räägib Johannes de Grocheo aastal 1300. ''Ars nova'' (alates 1320) puhul tähendab mõiste "moodus" perfektset või imperfektset ''longa'' mõõtu ning alates 14. sajandi lõpust nimetatakse mooduseks ''maxima'' mõõtu (''modus maximarum oder maior'') ja ''longa'' mõõtu hakatakse nimetama ''modus longarum oder minor''. 14. sajandi lõpust nimetatakse mooduseks ka kõigil tasanditel kehtivat mõõtu.▼
 
▲Klassifikatsioonimõistena tähistab Garlandia mõistega "moodus" pikkade ja lühikeste vältuste rida. Ta tuletab kuus sellistvältuste rea klassi (''specie''t, maneeri, moodust). Kolme nende klasside ''rectus modus'' tuleneb mõistest ''recta mensura'', 'noodi mõõt', milles vaheldub ''recta longa'' (kaheosaline) või ''recta brevis'' (üheosaline) vältus. Garlandia räägib mooduse perfektsest 'moodusest' (laadist, vormist) kui vältuste reast, kuimilles vältuste rida lõpeb sama vältuse või vältuste grupiga, millega ta algas ning imperfektsest moodusest, kui rida lõpeb teisitierinevalt. Garlandia järeltulijate jaoks kujuneb "moodus" terminiks, millega tähistatakse pikkade ja lühikeste helide üksteisele järgnemise viisi. Sestpeale, kui rütm taandatakse lakkamatule kolmeosaliste rütmiühikute (''perfectiones'') järgnevusele (Lambertus enne aastat 1279, Kölni Franco aastal 1280), suhtutakse modaalsetesse vältuste ridadesse kui juhuslikesse. Moodustest kui ''perfectio'' realisatsioonidest räägib Johannes de Grocheo aastal 1300. ''Ars nova'' (alates 1320) puhul tähendab mõiste "moodus" perfektset või imperfektset ''longa'' mõõtu ning alates 14. sajandi lõpust nimetatakse mooduseks ''maxima'' mõõtu (''modus maximarum oder maior'') ja ''longa'' mõõtu hakatakse nimetama ''modus longarum oder minor''. 14. sajandi lõpust nimetatakse mooduseks ka kõigil tasanditel kehtivat üldist mõõtu.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Moodus_(muusika)"