Tonaalsus: erinevus redaktsioonide vahel

Tonaalsus (i.k ''tonality'', it.k ''tonalità'', pr.k. ''tonalité'', sks.k ''Tonalität'') on Choron'i poolt aastal 1810 kunstlikult loodud termin prantsuskeelsest sõnast ''ton'' ([[helistik]]u (sks.k ''Tonart'') tähenduses viitena ladinakeelsele sõnale ''tonus'') tuletatud prantsuskeelsele omadussõnale ''tonal'' suffiksi ''-ité'' kui tüüpilise ''nomen qualitatis'''e lõpu lisamisega. Omadussõna 'tonaalne' (samuti alates aastast 1810), nimisõnavormiga 'tonaalsus' (''la science du Tonal Ecclesiastique'') esineb ainukordse juhtumina aastal 1728 ("Mercure de France", kd 14, veebruar 1728, 236) ja seejärel uuesti alles 20.sajandi alguses (vrd A. Thiéry, "Le Tonal de la parole". "Psychologie expérimentale", Revue Néo-Scolastique VII, 1900-VIII, 1901). Itaalia keeles ''tonalità'' (alates aastast 1815), adjektiiv ''t[u]onale'' (kui epiteet sõnale ''fuga'', L. A. Sabbattinil alates aastast 1802). Inglise keeles ''tonality'' (hiljemalt 1824), adjektiiv ''tonal'' esineb J. Hawkinsi (aastal 1776) tuletatud mõistes „Tonal music“ ekvivalendina ladinakeelsele sõnale ''tonale'' [sc. libellum], mis täielikulton kaudselt seotud keskaja muusikas (näiteks ''Tonale Sancti Bernardi'', 12. sajandi esimesestesimesesl poolestpoolel) leiduva sünonüümiga ''tonarius, tonarium'' kirikuheliridadele põhineva gregooriuse koraalide süstemaatilise nimistu tähenduses. Erinevates keeltes võeti nimisõna 'tonaalsus' kasutusele muusikavälistes valdkondades. Näiteks juba aastal 1846 kasutas seda Georges Sand ("La mare au diable"), Frederic Chopini ajutine elukaaslane, seda kirjeldavas keeleskirjeldavalt tähenduses 'kõlavärving, kõlaomadus, värvikäsitlus, koloriit'. Sõna 'tonaalsus' kasutati võika erialase väljendina eelkõige maalikunstis (anglosaksi ja romaani keeleruumis alates 1866, vrd J. Murray jt, "A New Engl. Dictionary on Historical Principles" X, 1, Oxford 1926, 125 a), aga ka teistes distsipliinides nagu keemias (itaalia keeleruumis) või lingvistikas.

Oma algses tähenduses on prantsuskeelne ''tonalité'' "helirea helide seoste korraldusprintsiip". Algusest peale on selgesti ära tuntav mõistest "'tonaalus"' tuletatud terve terminite perekond, näiteks terminitekoos terminitega [[helirida]] (''Tonleiter'') või [[helistik]] (''Tonart'' puhul). Prantsusmaal on alates aastast 1810 täheldatav eelkõige ebaühtlane keelekasutus. Fr.-J. Fétis'isl esineb ''tonalité'' mitmetahulise terminina, mis oma põhieesmärgina väljendab "simultaanselt või suktsessiivselt korraldatud helirea helide hädavajalike seoste kombinatsiooni". Peaaegu kõigile järgnevatele mõiste määratlustele, mis on rõhutatult seotud mõistetega helirida (''Tonleiter'') ja helistik (''Tonart''), on omane tähendus eelkõige seoses duur-moll-süsteemiga piiratud kehtivusalaga. Mõnikord kujutab mõiste tonaalsus enesest lihtsalt helistiku sünonüümi. Eelkõige saksakeelsed teoreetikud seostavad seda mõistet 'tonaalsus' "toonika rõhutamisega".

Kaugeleulatuv uus interpretatsioon toimub alates 1870-ndatest aastatest seoses [[Hugo Riemann]]iga, kes mõistab sõna 'tonaalsus' all "akordide funktsioone nendeseoses seose kaudu toonikassetoonikaga". Oma järgenvasjärgnevas tänapäevaltänapäevani kehtivas põhitähenduses on tonaalsus mõistetav kui "helistiku mõiste laiendus, mille puhul rõhutatakse kõigi kooskõlade seost ühe keskse heliga". Laiendatud helistiku mõistena võib 'tonaalsus' tähendada eelkõige "muusikalõigu või tsükli sisese helistike seoste süsteemi ". Üldmõiste 'tonaalsus' asemel kasutatakse eelkõige saksa muusikateoorias alates 19.sajandi lõpust täpsustatud konstruktsioone "dominantne tonaalsus", "funktsionaalne tonaalsus", "harmooniline tonaalsus" ning "duur-moll tonaalsus". Toonika rõhutamise põhjal näeb R. Réti mõistet 'tonaalsus' "tonikaalsuse lühendina".

20.sajandi alguses kujundab arusaamist tonaalsuse mõisteperekonnast "suhteseos mõistega atonaalne/atonaalsus". Vastandmõistete 'tonaalsus' - 'atonaalsus' erinevuse põhiliseks kriteeriumiks on mõistete 'helistik' (või 'helirida') implikatsioonide erinev rõhutamine. Oma kiiresti tavakeelde läinud tähenduses määratleb J. M. Hauer alates 1920-ndatest aastatest tonaalsusetonaalsusena "olemuslikult tingitud ideaalse üksiku rütmiseeritud muusikaliselt heli" olemasolu. Mõiste "tonaalsus" sellise üldistamise abiltõttu on põhjendatavarusaadav ka omaaegne kriitika mõiste "atonaalsus" kriitikasuhtes.