Jalavägi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=aprill|aasta=2007}}
'''Jalavägi''' on maaväe põhiline traditsiooniline väeliik, mille põhiülesanded lahinguväljal on võitlus vaenlase lahinguüksustega, maa-alade ja objektide enda kontrolli all (valduses) hoidmine või kontrolli alla võtmine (vallutamine) ning [[lahinguluure]].
Jalaväe relvastusse kuuluvad lisaks laskurrelvadele ka tankitõrjerelvad ja [[miinipilduja]]d.
Jalaväe transpordiks lahingupiirkonda kasutatakse tavaliselt maastureid, taktikalisi veoautosid, [[soomusauto]]sid või kergeid [[soomustransportöör]]e, mis sageli ise lahingutegevuses ei osale. Lahingutegevuse ajal tegutsevad laskurallüksuste jalaväelased jalastunult [[lahingurivistus]]es, kandes kaasas oma relvastust ja [[lahinguvarustus]]t.
==Ajalugu==
[[Pilt:Royal_Irish_Rifles_ration_party_Somme_July_1916.jpg|thumb|right|300px|Iiri rügement Somme lahingu ajal Esimeses maailmasõjas.]]Väheste eranditega on enamus armeed ajaloos valmistatud jalaväe tuumast. Sellal kui kindlad relvad on mitmekesised, on tavaline faktor, et need sõdurid on tuginenud oma jalgadele operatiivliikumistel (transportatsioon liinide taga, eriti eeltööstuslikul ajastul) ja taktikalistel liikumistel, (lahingus liikumine) kuigi neid võib mõnikord transportida lahinguväljale erinevate vahenditega.
Varaseimatest aegadest olid jalaväelased põhiliselt relvastatud jõugud, kes võitlesid lõdvalt organiseeritud vastasliinides individuaalsete komandöride häälejuhatusel nende vägede otseses läheduses (kuuldekauguse ulatuses). Siiski vormi, varustuse, relvastuse ja eelkõige treeningu tuluga jõuti rivide väljatöötamiseni, mis võimaldasid lahingumöllus täide viia eelkorraldatud taktikalisi manöövreid.
| |||