Salome (Richard Strauss): erinevus redaktsioonide vahel

"Salomè" esietendus oli hoolimata ooperi lavaletoomise raskustest rahvusvaheline triumf. Ooperi kõhedusttekitav atmosfäär ja julm lõpustseen, rääkimata Salomè seitsme loori tantsust tekitasid hirmu tsensuuri ees. Seetõttu otsustati ka ooperi esietendus katoliiklikust Viinist pisut vabamasse Dresdenisse üle tuua. Väga raske oli ka peategelase valik, Salomè partii on ülimalt keeruline ja väga suurt vastupidavust nõudev, samuti kartis helilooja et lauljaid ei ole üle suure orkestrikoosseisu (109 inimest) kuulda. Peategelase valik langes Wagneri-laulja Marie Wittichile, ke s oli oma välimuselt kaugel tütarlapselikust printsess Salomèst. Seetõttu otsustati Salomè tantsuks kasutada tantsijat. Aga "hoolimata tädike Wittich'st", nagu Strauss irooniliselt Hofmannstahlile end väljendas, kutsuti lauljaid, dirigenti ja heliloojat pärast esietendust lavale 38 korda. Seda ilmselt ka seetõttu, et selle ooperi tegelaste psühholoogia väljendub ennekõike orkestripartiis, nagu kohutav vahemäng mis järgneb Narrabothi enesetapule või Johannese tagasiminek vangikongi, mis kirjeldab seda, mis toimub Salomè hinges.