Andromeeda (ansambel): erinevus redaktsioonide vahel

'''Andromeeda''' oli eesti ansambel.▼

Ansambli tuumiku moodustasid kolm noormeest - [[Peeter Randma]] ja [[Tauri Saks]] Tallinna 7. Keskkoolist ning sama kooli vilistlane [[Kullo Remme]]. Noored kohtusid [[1966]]. aasta suvel Kullo kodus, neid ühendas soov hakata tegelema biitmuusikaga. Nagu teistelgi selleaegsetel noortel, olid nende eeskujudeks [[Soome]] ja teistest välisraadiojaamadest kuuldud biitansamblid. Peeter Randma oli lastemuusikakoolis õppinud viiulit, kuid olles sirvinud Uno Loobi õpikut, otsustas ta kitarriga jõudu proovida. Oma esimese kitarri saagis poiss ise välja, kuid see ei teinud korralikku häält. Peeter veenis ema, kuni too nõustus ostma kõlakastiga 60-rublase Saksa elektrikitarri. Kullo Remme saagis välja kummaliste sarvedega basskitarri, trummideks olid üks soolotrumm ja taldrik. Prooviruumiks kohandati lähedal asuv kuur ja seal siis kolmemehebänd läbi algelise võimendi müristama hakkaski. Ilmselt oli kogu ümbruskond lärmi täis, sest ühel laupäeval astus poiste juurde kuuri lõbus seltskond ja küsis, kas nad ei tahaks tinistada siinsamas läheduses pulmapeol. Pillimehed olid nõus, kuigi selgeks oli õpitud ainult paar lugu ja neid tuli pulmas mitu korda korrata. ▼

Tallinna 7. Keskkoolis oli väga energiline lauluõpetaja Tiia Loitme. Tema julgustas uut ansamblit tegutsema ja koolipidudel tantsuks esinema. Esialgu mängis Andromeeda kinnistel klassiõhtutel ja ainult harvadel kordadel maksti pillimeestele selle eest tasu. Teenitud raha kulus pillide ostmiseks. Esimene suurem ost oli Filharmoonias mahakantud trummid. Ansambli repertuaari ilmusid laenpaladest Herman's Hermits'i End Of The World, biitlite Please Please Me, Renegades'i Cadillac, rollingute Route 66 ja As Tears Go By ja mitu Tremeloes'i lugu. Peagi hakkas liikuma noodimaterjali ja mängukava täienes Bob Dylani palaga Blowin' In The Wind. Ansambli kasutuses olid õiged duurimärgid ja korralik ingliskeelne tekst. Andromeeda poistel ei olnud inglise keelega probleeme, sest 7. keskkoolis oli juba sel ajal inglise keele süvaõpe. ▼

1967. aastal külastasid kooli välismaalased ja keegi neist saatis hiljem poiste palvel paki noote, kus olid Dave Dee, Dozy & Co laulud, Rolling Stones'i Satisfaction, Paint It Black jt. Selles pakis oli ka ansambli The Who laule, mis aga tundusid järelemängimiseks liiga rasked ja jäeti kõrvale. Ehk oleks laenlugusid veelgi repertuaari juurde võetud, kuid poistel ei olnud makke ja raadiost kuulduna palad ühekorraga meelde ei jäänud. Ainus väljapääs oli hakata ise lugusid kirjutama. Oma paladega võiks ju saada kuulsaks nagu biitlid! Esimene samm omaloomingu suunas oli laenpaladele eestikeelse teksti kirjutamine. Peeter Randma: "Bassimängija Kullo Remme kirjutas väga häid tekste. Olen hiljemgi esinedes kasutanud tema kirjutatud laulutekste. Küsimuse peale, kas ma tohin autori teksti veidi korrigeerida, vastas Remme: "Tee nendega, mis tahad.""▼

Varsti hakkasid nii Randma kui Remme ka viise komponeerima. Peeter on tunnistanud, et suurema osa lauludest pühendanud ta oma pruutidele. Mitme Peeter Randma laulu tekst pärines vanadest laulikutest, nende originaalviisi noor helilooja ei teadnud. Teistest ei jäänud maha ka trummar Tauri Saks, temagi katsetas heliloominguga. ▼

Kui 7. keskkoolis hakati korraldama avalikke tantsupidusid, tuli Andromeedal taotleda esinemisluba. 13.-14. veebruaril 1967 Lõuna klubis korraldatud Tallinna kitarriansamblite ülevaatusel oli ka Andromeeda platsis. Žürii esimehe Peeter Sauli kommentaar: "Toredad poisid, mängivad omakirjutatud lugusid, aga võiks veel veidi harjutada ja kitarrid ka häälde panna." ▼

1967. aasta kevadel lahkus ansamblist Kullo Remme: ta oli otsustanud naisemeheks hakata ja bändi jaoks enam aega ei jäänud. Uueks bassimeheks tuli Jaak Arulaane, kitarristina lisandus Aarne Rüttel, mõlemad 7. keskkooli poisid. Niisuguse koosseisuga esineti kooli tantsupidudel peaaegu aasta. Kuigi Andromeeda repertuaaris oli ka rahvalikke palu, ei võetud süldimängude kutseid vastu, sest poisid pidasid ennast intellektuaalideks. Nende suureks unistuseks oli saada ansamblisse orel, aga et selleks raha ei olnud, võeti kasutusele Aarne Rütteli onu valmistatud algeline elektriorel, mis aga kuidagi hääles ei tahtnud püsida. 1968. aastal ostis kool tehases valmistatud oreli "Junost" ja ansamblisse kutsuti klahvpille mängima Rein Randmets. Tema näol sai ansambel juurde uue helilooja. Laulutekstideks pakkus üks kooliõde oma luuletusi ja nii mõnigi neist läks loosi. Solistina esines lühikest aega Katrin Kutševski, peagi läks ta laulma populaarsesse ansamblisse Laine. ▼

1968. aastal pääses Andromeeda koos teiste 7. keskkooli taidlejatega esinema Eesti TVsse. Raadiolindistustele ei juletud ennast pakkuda, sest Andromeeda oli ikkagi koolibänd ja raadio ees valitses aukartus. 1969. aasta alguses tehti Andromeedast iseseisev telesaade. Ansambel mängis ühe hooga linti 2-3 omaloomingulist pala, sealhulgas Rein Randmetsa Sügise. Ekraanil võis näha ansamblit järgmises koosseisus: Rein Randmets - klaver, Jaak Arulaane - kitarr, Peeter Randma - kitarr, Tauri Saks - trumm ja Jürgen Vähi - laul. Et laule noodikirja ei pandud, siis tänaseni on nendest säilinud üksnes sõnad ja kitarriduurid. ▼

Nii 1968. kui ka 1969. aasta suvel mängis Andromeeda Värskas komsomolilaagris aktiivsetele kommunistlikele noortele õhtuti tantsuks. Hakkasid ilmnema ansamblisisesed lahkhelid ja kui 1969. aasta bändide ülevaatusel žüriis istunud džässmuusik Raivo Tammik Andromeedale "vee peale tõmbas", öeldes, et tegemist on diletantidega, olid ansambli liikmed sedavõrd solvunud, et otsustasid laiali minna. Appi tuli Andromeeda austaja ja pöidlahoidja, koolivend Raivo Sersant. Raivo, kes sel ajal agaralt korvpalliga tegeles, oli ansambliga lähedaseks saanud ühel Lätis toimunud sõpruspeol, kus esinejana astus üles Peeter Randma. Tuli jutuks, et Andromeeda vajaks uut verd. Raivo Sersant pakkus kohe oma ammust naabrit ja väga head pillimeest Peep Mandret. Peep käis 39. keskkoolis ja oli õppinud lastemuusikakoolis klaverit. Bändi elu muutus otsustavalt. Peep Mandrele, kel oli hea muusikaline vaist ja pealegi korralik basskitarr, usaldati ansambli ohjad. Ta tõi kaasa ka suure hulga omakirjutatud lugusid. Andromeedat võib pidada üheks tolle aja viljakaimaks ansambliks. Peep Mandre, Peeter Randma ja Rein Randmets tõid proovidesse 20-30 oma pala. Peagi oli suurem osa mängitavatest lugudest poiste endi kirjutatud. Oli hea, et Andromeeda ei pidanud mitu korda nädalas mängima kurnavatel tantsupidudel, nii jäi aega uut repertuaari harjutada. Ansambli koosseis muutus veel - oreli taha istus teistest veidi noorem Priit Pedajas ja trummide taha Mart Ots. Nii mängiti umbes aasta. ▼

1970. aasta algul käis Andromeeda lindistamas Eesti Raadios. Tema nimel on vist senimaani lindistuse kiirusrekord - 3 tunniga mängiti linti 8 lugu, sealhulgas Mandre-Randma ühistöös valminud Langeb lund. ▼

Samal aastal sai Andromeeda tänu Raivo Sersandi ja Peep Mandre tutvustele Uude Tompi, kus tegutsesid juba ansamblid Merkuur ja Venus. Direktor Friedrich Suur oli ansamblite suhtes küllalt tolerantne. Andromeeda hakkas tihedasti mängima tantsuõhtutel, mis kujunes üsna rutiinseks. Repertuaari imbus taas laenpalasid. Olgu siinkohal nimetatud Hollies'i Minu vanem vend (He's Not Heavy, He's My Brother), Procol Harum'i Palveränduri pihtimus (The Pilgrim's Progress) ja mitu Chicago pala. Urmas Alenderi tulekuga lisandus Black Sabbath'i looming. Andromeedaga liitusid ka trompetit ja tamburiini mängiv Mati Leibak ning basskitarrist Endel Valkenklau. Raivo Sersant, kellest oli saanud Andromeeda mänedžer, hankis ansamblile parimad võimendid, mida Vesse tänava ladudest oli võimalik välja võluda - "Regent 30", "Regent 60" ja üsna pea Ungari päritoluga BEAG. Ansamblil seisis ees veel neli pikka tegevusaastat, kuhu mahtusid ka edukad esinemised Beltsõ ja Liepāja festivalil. 70. aastatel laulsid ja mängisid Andromeedas Ele ja Kaja Kõlar, Maret Mursa, Inna Feldbach, Urmas Alender, Paul Mägi, Paap Saarna, Valter Jürgenson, kui nimetada ainult tuntumaid. Ansamblist käis tema tegevusaja jooksul läbi rohkem kui 40 muusikut. Kõige tihedamini vahetusid trummimängijad. Tallinnas oli vähe trummareid, kes ei oleks Andromeedas kasvõi lühikest aega mänginud. Peeter Randma: "Jah, trummimängijatega ei vedanud meil algusest peale. Niipea kui mõni uus trummar leiti, läks see mõne aja pärast sõjaväkke."▼

1974. aastal otsustati pillid kotti pakkida ja Andromeeda kadus Eesti rockmuusika-taevast.▼

===Repertuaar===▼

Repertuaari põhjal võib Andromeeda ajastu jagada nelja etappi. ▼

*60. aastad: ▼

**II etapp - eelmised pluss omaloomingulised palad▼

*70. aastad: ▼

**III etapp - maailma menulood▼

**IV etapp - Black Sabbath ja Chicago▼

*Kullo Remme (1942) - soolokitarr, basskitarr▼

*Peeter Randma (1950) - rütmikitarr▼

*Tauri Saks (1952) - löökriistad▼

*Aarne Rüttel (1950) - soolokitarr▼

*Jaak Arulaane (1950)- basskitarr▼

*Rein Randmets (1951)- klahvpillid▼

*Jürgen Vähi (1951)- laul ▼

*Peep Mandre (1951) - basskitarr▼

*Katrin Kutševski (1953) - laul▼

*Priit Pedajas (1954) - orel▼

*Raivo Sersant (1952) - helitehnik ▼