Füüsika (Aristoteles): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
149. rida:
Aga kui me postuleerime, et vähemalt esimene liikumapanija on alati olnud, siis jääb üle vastata tema järgmisele järeldusele, millega ta järeldab, et kui liikumapanevad ja liikuvad asjad eeleksisteerivad ning liikumine hakkab otsast peale olema, siis ei saanud kas liikumapanevad või liikuvad asjad olla selles olukorras, milles nad on siis, kui on liikumine; ja nõnda peab esimesele muutumisele eelnema mingi muutumine. Ja kui me räägime liikumisest endast, siis vastus on lihtne: sest liikuvad asjad ei olnud enne selles olukorras, milles nad nüüd on, sest enne neid ei olnud; sellepärast nad ei saanud liikuda. Aga nagu öeldud, olemist ennast nad ei saavutanud muutumise või liikumise teel, vaid emanatsiooni teel asjade esmaalgelt; ja nõnda ei järeldu, et enne esimest muutumist oleks mingi muutus. Aga jääb veel küsimus asjade esimesest esilekutsumisest. Sest kui esmaalge, mis on Jumal, ei ole praegu teistmoodi kui enne, siis ta ei kutsu praegu asju esile, nii nagu ta ennegi ei kutsunud: aga kui ta on teistmoodi, siis vähemalt see muutus tema poolelt oli enne muutust, mida postuleeritakse esimeseks. Ja kui ta oleks kõigest looduse tõttu, mitte tahte ja aru tõttu toimija, siis see põhjend järelduks paratamatult: aga kuna ta toimib tahte tõttu, siis ta saab igavese tahtega esile kutsuda mitteigavese tagajärje, nii nagu ta igavese aruga saab aru saada mitteigavesest asjast: sest asi, millest aru saadakse, on tahte tõttu toimijatel kuidagi tegevuse printsiip, nii nagu looduslik vorm toimijatel, mis toimivad loomuse tõttu.
Aga midagi on veel üleval. Sest me näeme, et tahe lükkab edasi selle tegemise, mida ta tahab, ainult seetõttu, et tulevikus oodatakse midagi, mida olevikus veel ei ole; nagu näiteks kui ma tahan teha tuld mitte praegu, vaid pärast, ootan ma tulevikus külma, mille pärast ma teen tuld; või vähemalt oodatakse aja kohalolu. Aga see, et ajale järgneb aeg, ei ole ilma liikumiseta: järelikult ei saa olla, et tahe, isegi kui postuleerida, et see on muutumatu, lükkab edasi selle tegemise, mida ta tahab, kui mingi liikumine ei sekku. Ja nõnda saab igaveselt tahtelt tulla uus asjade esilekutsumine ainult vahendavate liikumiste kaudu, mis järgnevad üksteisele lõpmatuseni. Niimoodi vastuväitjatel jääb aga kahe silma vahele, et see vastuväide lähtub ajas toimijast, st toimijast, mis toimib aja eeldusel: sest niisuguse tegevuse puhul, mis toimub ajas, tuleb silmas pidada mingit kindlat seisundit selle aja suhtes või millegi suhtes nendest asjadest, mis on selles ajas, et see toimuks pigem sel ajal kui teisel ajal. Aga sellel põhjendil ei ole kohta üleüldise toimija puhul, mis koos teiste asjadega kutsub esile ka aja enda. Sest kui me ütleme, et asjad pole alati olnud Jumala poolt esile kutsutud, siis me ei pea silmas, nagu oleks eelnenud lõpmatu aeg, mil Jumal hoidus toimimast, ja pärast oleks ta mingil kindlal ajal hakanud toimima, vaid, et Jumal kutsus aja ja asjad koos esile pärast seda, kui neid ei olnud. Ja nõnda ei jää meil Jumala tahte puhul vaadelda, et ta tahtis teha asjad mitte siis, vaid pärast, just nagu aeg oleks juba olemas olnud, vaid vaadelda tuleb ainult seda, et tahtis, et asjad ja nende kestmise aeg alustaksid olemist pärast seda, kui neid ei olnud. Aga kui küsitakse, miks ta seda tahtis, siis kahtlemata peab ütlema, et iseenda pärast. Sest nii nagu ta tegi asjad iseenda pärast, et nendes ilmneks tema headuse sarnasus, tahtis ta, et need ei oleks alati, et ilmneks tema küllasus, selles, et kuigi kõike muud ei olnud olemas, oli temal iseendas kogu õndsuse küllasus ja jõud asju esile kutsuda. Ja seda võib küll öelda, niivõrd kui inimmõistus suudab Jumala asju haarata, kuid ometi jääb alles Jumala tarkuse saladus, mida meie ei suuda haarata.
Et niisiis selle põhjendi lahendus lähtub eeldusest et aeg ei ole alati olnud, jääb lahendada põhjend, millega tundub näidatavat, et aeg on alati olnud: ja võib-olla sellepärast ta asetaski liikumisest lähtuva põhjendi järele ajast lähtuva põhjendi, et ta leidis, et liikumisest lähtuval põhjendil ei ole jõudu, kui ei postuleerita, et aeg on igavene. Järelikult tuleb tema ütlusega, et millal tahes on aeg, tuleb postuleerida mingi praegu, kaheldamatult nõustuda, aga sellega, et praegu on aja algus ja lõpp, nõustuda ei tule, kui ei postuleerita ka, et liikumine on alati; et nimelt niimoodi oleks liikumises võetud mis tahes jagamatu, mida nimetatakse monendiks, liikumise algus ja lõpp: sest praegu suhtub momendisse nii, nagu aeg liikumisse. Järelikult kui me postuleerime, et liikumine ei ole alati olnud, vaid saab võtta mingi esimese jagamatu liikumises, enne mida liikumise ühtki osa ei olnud, siis saab võtta ka mingi praegu ajas, enne mida mingit aega ei olnud. Aga me näitasime juba, et sellel, mida Averroes selle põhjendi kinnitamiseks ütles, ei ole jõudu. Aga tõhus ei saa olla ka see, mida Aristoteles selle juurde postuleerib, nimelt et eelnev ja järgnev ei ole ilma ajata. Sest kui me ütleme, et aja algus on see, enne mida ükski aja osa ei ole, siis selle pärast ei pea sellele praegule, mis on aja algus, eelnema aega, mida tähistatakse sõnaga "enne": nii nagu kui ma suuruse puhul ütlen, et suuruse algus on see, millest teisel pool ükski suuruse osa ei ole,
{{pooleli}}
| |||