Füüsika (Aristoteles): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
147. rida:
Aga kui siin esitatud põhjendeid õigesti vaadelda, siis niisuguste põhjenditega usu tõde tõhusalt rünnata ei saa. Sest niisugused põhjendid on tõhusad tõestamiseks, et liikumine ei ole alanud looduslikul teel, nagu mõned postuleerisid: aga seda, et ta ei ole alanud asjade esmaalge poolt otsast peale esilekutsutud asjadest, nagu meie usk postuleerib, nende põhjenditega tõestada ei saa; see on selge, kui vaadelda üksikuid mõttekäike, mis siin on esitatud. Sest kui ta küsib, et kui liikumine ei ole alati olnud, kas siis liikumapanevad ja liikuvad asjad on alati olnud, siis tuleb vastata, et esimene liikumapanija on alati olnud; aga ükski teine asi, olgu ta siis liikumapanev või liikuv, ei ole alati olnud, vaid on saanud alguse kogu olemise üleüldiselt põhjuselt. Aga ülalpool on näidatud, et kogu olemise esilekutsumine olemise esmapõhjuse poolt ei ole liikumine, postuleeritagu siis, et see asjade emanatsioon on igavesest ajast, või mitte. Nõnda järelikult ei järeldu, et enne esimest muutumist on mingi muutumine. Aga see järelduks, kui liikumapanevad ja liikuvad asjad oleks otsast peale esile kutsunud mingi üksik toimija, mis toimib mingile eeldatavale subjektile, et muudetaks mitteolemisest olemisse või ilmaolekust vormi: sest Aristotelese põhjend lähtub sellest algusesaamise viisist.
Aga kui me postuleerime, et vähemalt esimene liikumapanija on alati olnud, siis jääb üle vastata tema järgmisele järeldusele, millega ta järeldab, et kui liikumapanevad ja liikuvad asjad eeleksisteerivad ning liikumine hakkab otsast peale olema, siis ei saanud kas liikumapanevad või liikuvad asjad olla selles olukorras, milles nad on siis, kui on liikumine; ja nõnda peab esimesele muutumisele eelnema mingi muutumine. Ja kui me räägime liikumisest endast, siis vastus on lihtne: sest liikuvad asjad ei olnud enne selles olukorras, milles nad nüüd on, sest enne neid ei olnud; sellepärast nad ei saanud liikuda. Aga nagu öeldud, olemist ennast nad ei saavutanud muutumise või liikumise teel, vaid emanatsiooni teel asjade esmaalgelt; ja nõnda ei järeldu, et enne esimest muutumist oleks mingi muutus. Aga jääb veel küsimus asjade esimesest esilekutsumisest. Sest kui esmaalge, mis on Jumal, ei ole praegu teistmoodi kui enne, siis ta ei kutsu praegu asju esile, nii nagu ta ennegi ei kutsunud: aga kui ta on teistmoodi, siis vähemalt see muutus tema poolelt oli enne muutust, mida postuleeritakse esimeseks. Ja kui ta oleks kõigest looduse tõttu, mitte tahte ja aru tõttu toimija, siis see põhjend järelduks paratamatult: aga kuna ta toimib tahte tõttu, siis ta saab igavese tahtega esile kutsuda mitteigavese tagajärje, nii nagu ta igavese aruga saab aru saada mitteigavesest asjast: sest asi, millest aru saadakse, on tahte tõttu toimijatel kuidagi tegevuse printsiip,
Aga midagi on veel üleval. Sest me näeme, et tahe lükkab edasi selle tegemise, mida ta tahab, ainult seetõttu, et tulevikus on oodata midagi, mida olevikus veel ei ole; nagu näiteks kui ma tahan teha tuld mitte praegu, vaid pärast, on tulevikus oodata külma, mille pärast ma teen tuld; või vähemalt on oodata aja kohalolu. Aga see, et ajale järgneb aeg, ei ole ilma liikumiseta: järelikult ei saa olla, et tahe, isegi kui postuleerida, et see on muutumatu, lükkab edasi selle tegemise, mida ta tahab, kui mingi liikumine ei sekku. Ja nõnda saab igaveselt tahtelt tulla uus asjade esilekutsumine ainult vahendavate liikumiste kaudu, mis järgnevad üksteisele lõpmatuseni. Niimoodi vastuväitjatel jääb aga kahe silma vahele, et see vastuväide lähtub ajas toimijast, st toimijast, mis toimib aja eeldusel: sest niisuguse tegevuse puhul, mis toimub ajas, tuleb silmas pidada
{{pooleli}}
| |||