Füüsika (Aristoteles): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
84. rida:
Aga need asjad, mis saavad teha ja taluda või liikuma panna ja liikuda, ei saa seda igal juhul, vaid juhul, kui nad on teatud viisil ja teineteise lähedal. Nii et üks paneb liikuma ja teine liigub, kui nad on lähestikku, ja nad on liikuma panna saav ja liikuda saav, kui nad on teineteise juures. Kui nüüd nad ei ole alati liikunud, siis on selge, et nad ei olnud niimoodi, et üks oleks saanud liikuda ja teine liikuma panna, vaid üks neist pidi muutuma: sest suhtes oleva puhul leiab see paratamatult aset, näiteks kui see, mis ei olnud kahekordne, on nüüd kahekordne, siis kui mitte mõlemad, siis üks pidi muutuma. Niisiis oli enne esimest muutumist mingi eelmine muutumine.
Ja kuidas saavad olla eelnev ja järgnev, kui ei ole aega? Ja kuidas saab olla aeg, kui ei ole liikumist? Kui aeg on liikumise arv või mingi liikumine, siis juhul kui aeg on alati, peab ka liikumine olema igikestev. Aga mis puutub ajasse, siis paistavad kõik peale ühe olevat ühel meelel, öeldes, et aeg ei ole olemahakkav. Ja sellesama põhjal Demokritos ütlebki, et on võimatu, et kõik hakkab olema, sest aeg ei ole olemahakkav. Platon aga ütleb ainsana, et aeg hakkas olema koos taevaga ja taevas hakkas olema. Kui nüüd on võimatu, et aeg oleks ja ajast saadaks aru ilma praeguta, praegu on aga mingi
Seesama arutlus kehtib ka selle kohta, et liikumine on hävimatu: sest nii nagu liikumise olemahakkamise korral toimuks mingi eelnev muutumine, nii ka liikumise lakkamise korral toimuks järgnev muutumine: sest liikuda saav ja liikuma panna saav ei lakka samal ajal olemast, nagu näiteks põleda saav ja põlev (sest põleda saav saab mitte põleda), samamoodi
132. rida:
Teiseks järeldab Aristoteles sellest, mis IV raamatus on öeldud, mingi tingimusliku väite. Sest seal ta postuleeris oma arvamuse järgi, et aeg on liikumise arv, teiste filosoofide arvamuse järgi aga on aeg mingi liikumine, nagu ta sealsamas ütles. Aga kumb ka tõsi oleks, ikka järeldub, et on tõsi see tingimuslik väide, et kui aeg on alati, siis liikumine peab olema igikestev.
Kolmandaks tõestab ta selle tingimusliku väite antetsedendi kahel moel. Esiteks teiste filosoofide arvamuste põhjal. Ja ta ütleb, et tundub, et teised filosoofid peale ühe, nimelt Platoni, arvavad aja kohta üksmeelselt, et ta ei ole saanud, st ta ei hakanud olema pärast seda, kui teda enne ei olnud. Sellepärast ka Demokritos tõestab, et on võimatu, et kõik on saanud niimoodi, et nad on otsast peale alanud, sest on võimatu, et aeg on saanud niimoodi, et ta on otsast peale alanud. Aga ainult Platon ütleb, et aeg on otsast peale saanud. Ta ütleb nimelt, et aeg on saanud koos taevaga, aga ta postuleeris, et taevas on saanud, st taeval on kestmise algus, nagu Aristoteles talle siin omistab, nii nagu Platoni sõnad esmapilgul tunduvad kõlavat; kuigi platoonikud ütlevad, et Platon ütles, et taevas on saanud, selles mõttes, et tal on oma olemise aktiivne alge, mitte et tal oleks kestmise algus. Niisiis näib, et ainult Platon sai nii aru, et aega ei saa olla ilma liikumiseta, sest ta ei postuleerinud, et on aeg enne taeva liikumist.
Teiseks tõestab Aristoteles seda sama põhjendi abil: et on võimatu öelda või aru saada, et on aeg ilma selle praeguta, nii nagu on võimatu, et oleks joon ilma punktita. Nüüd aga, praegu on miski vahepealne, mille loomuse juurde kuulub, et ta on üksiti nii algus kui ka lõpp, nimelt tulevase aja algus, aga möödunud aja lõpp. Sellest ilmneb, et aeg peab olema alati. Sest mis tahes aeg võtta, selle ots on mõlemalt poolt mingi praegu. Ja see on selge sellest, et ajast saab võtta tegelikkuses olevana ainult praegut: sest see, mis on möödunud, on juba mööda läinud, seda aga, mis on tulevane, veel ei ole. Aga see praegu, mida võetakse aja otsas olevana, on algus ja lõpp, nagu öeldud. Järelikult on paratamatu, et kummalt poolt mis tahes aega ka võtta, alati on aeg: muidu ei oleks esimene praegu lõpp ega oleks viimane praegu algus. Sellest aga, et aeg on alatine, järeldab ta et liikumine peab olema alatine. Ja järelduse
põhjendiks ta ütleb, et aeg on liikumise mingi omadus, sest ta on liikumise arv, nagu öeldud.
| |||