Füüsika (Aristoteles): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
125. rida:
Thomas jätkab. Edasi tõestab Aristoteles eeltoodud põhjendi paratamatuse. Võidakse ju öelda, et miski võib millalgi seista paigal, millalgi liikuda, ilma et oleks eeleksiteerinud mingi paigalseisu põhjus, mis kõrvalduks. Sellepärast ta tahab seda välistada. Ta ütleb kõigepealt, et liikumapanevate asjade seas mõned panevad liikuma ainult ühtemoodi, teised aga panevad liikuma vastandlike liikumistega. Need asjad, mis panevad liikuma ainult ühtemoodi, on looduslikud, nagu näiteks tuli alati soojendab ja mitte kunagi ei jahuta. Aga aru tõttu toimijad panevad liikuma vastandlike liikumistega, sest vastandlike asjade kohta tundub olevat üks teadus, nagu näiteks arstiteadus on teadus terve ja haige kohta; sellepärast tundub, et arst saab oma teaduse tõttu panna liikuma vastandlike liikumistega. Aristoteles esitas selle liikumapanijate erinevuse sellepärast, et tundub, et nende asjade puhul, mis toimivad aru tõttu, ei ole see tõsi, et kui miski, mis enne seisis paigal, liigub, peab paigalseisu põhjus enne kõrvalduma. Sest tundub, et aru tõttu toimijad on valmis toimima vastupidistes suundades, ilma et ta ise kuidagi muutuks. Sellepärast tundub, et nad võivad liikuma panna ja mitte liikuma panna, ilma et midagi muutuks. Järelikult, selleks et see Aristotelese põhjendit ei takistaks, lisab ta, et tema põhjend kehtib samamoodi nende asjade puhul, mis toimivad aru tõttu, ja nende asjade tõttu, mis toimivad loomupäraselt. Sest need asjad, mis toimivad loomupäraselt, panevad iseenesest alati liikuma ühes suunas, aga sattumuslikult panevad millalgi liikuma vastupidises suunas; ja selleks et see sattumus ette tuleks, on tarvis mingit muutumist; nii näiteks külm iseenesest alati jahutab, aga sattumuslikult soojendab. Aga see, et ta sattumuslikult soojendab, tuleb mingist tema muutumisest, kas nõnda, et ta suundub teise kohta, nii et ta on teises suhtes sellega, mida ta nüüd soojendab, enne aga jahutas; või nõnda, et ta eemaldub täielikult. Sest kui külm eemaldub, siis me ütleme, et ta on soojuse põhjus, nii nagu laevajuht on oma äraoleku tõttu laeva uppumise põhjus; samamoodi ka külm saab sattumuslikult soojuse põhjuseks, kas eemaldumise või ka lähenemise tõttu; nagu näiteks talvel on elukate siseelundid soojemad, sest soojus liigub ümbritseva külma tõttu sisse tagasi. Nõnda on ka aruga toimija puhul. Sest kuigi teadus on vastandite kohta üks, ei ole ta mõlemate kohta võrdselt, vaid põhiliselt ühe kohta; nagu näiteks arstiteadus on iseenesest korraldatud selleks, et ta teeks tervist. Järelikult, kui tuleb ette, et arst kasutab oma teadust vastupidi selleks, et tekitada haigust, siis see ei toimu mitte selle teaduse enese pärast, vaid sattumuslikult millegi muu tõttu. Ja selleks et see muu toimuks, kui seda enne ei olnud, on tarvis, et oleks mingi muutus.
Thomas jätkab. Edasi esitab Aristoteles tõestuse ettepandu näitamiseks. Sellepärast ta ütleb, et selle põhjal, et sama lugu on nii nende asjadega, mis toimuvad loomupäraselt, kui ka nende asjadega, mis toimuvad aru järgi, saame üleüldiselt kõikidest asjadest rääkides öelda, et mis tahes asjad, mis saavad teha või taluda või liikuma panna või liikuda, ei saa liikuma panna või liikuda igas olukorras, vaid mingis kindlas olukorras ja omavahelises läheduses. Ja seda ta järeldab
lähenevad teineteisele piisavalt lähedale, ja samamoodi kui nad on mis tahe nõutavas seisundis, et üks paneks liikuma ja teine liiguks, siis see liikumine ja liikumapanemine on paratamatu. Järelikult kui liikumist alati ei ole olnud, siis on ilmne, et asjad ei olnud siis sellises seisundis, et üks paneks liikuma ja teine liiguks, vaid olid siis sellises seisundis, et liikumapanemine ja liikumine ei olnud võimalik,´pärast aga on nad niisuguses seisundis, et üks paneb liikuma ja teine liigub. Järelikult pidi üks neist muutuma. Me näeme ju, et kõikide asjade puhul, mis on millegi suhtes, saabub uus seisund alati ühe või teise asja muutumise tõttu, nagu näiteks kui miski, mis enne ei olnud kahekordne, nüüd saab kahekordseks, siis kui ka üks otstest ei muutu, peab vähemalt teine muutuma. Ja nõnda, kui ka otsast peale saabub
Thomas jätkab. Edasi näitab Aristoteles ettepandut põhjendiga, mis on võetud aja poolelt. Ja kõigepealt ta eeldab kahte asja, mis on järgneva tõestuse jaoks vajalikud. Esimene on see, et eelnevat ja järgnevat ei saa olla, kui ei ole aega, sest aeg ei ole midagi muud kui eelnev ja järgnev kui loendatu. Teine on see, et aega ei saa olla, kui ei ole liikumist; ja see on selge ka aja definitsioonist, mille ta esitas ülalpool IV raamatus, öeldes, et aeg on liikumise arv eelneva ja järgneva poolest.
{{pooleli}}
| |||