Füüsika (Aristoteles): erinevus redaktsioonide vahel

Thomas jätkab. Aga kui õigesti vaadelda, siis ta sai ise petta sarnasel põhjusel, nagu ta arvab, et meie oleme petta saanud, nimelt üksikute olevate vaatluse põhjal. Sest on ilmne, et üksik vägi eeldab mateeriat, mida tekitab üldisem toimija, nagu näiteks käsitööline kasutab mateeriat, mida teeb loodus. Järelikult selle põhjal, et iga üksik toimija eeldab mateeriat, mida ta ei tekita, ei tule arvata, et üldine esmatoimija, mis on aktiivne iga oleva suhtes, eeldab midagi, mida ta ise ei põhjusta. Nii ei ole ka Aristotelese kavatsuse järgi. Sest ta tõestab " Metafüüsika" II raamatus, et see, mis on kõige tõelisem ja kõige olevam, on kõikide olemasolevate asjade olemasolu põhjus; mistõttu järeldub, et see võimalikkuses olemine ise, mis on algmateerial, tuleneb olemise esmaalgest, mis on kõige olevam. Sellepärast ei pea tema tegevus eeldama midagi, mis ei ole tema tekitatud. Ja kuna iga liikumine nõuab subjekti, nagu siin Aristoteles tõestab ja nagu on asja tõde, siis järeldub, et oleva üleüldine tekitamine Jumala poolt ei ole liikumine ega muutumine, vaid on mingi lihtne emanatsioon. Ja nõnda öeldakse selle üleüldise asjade esilekutsumise puhul ja teiste esilekutsumiste puhul "saama" ja "tegema" ekvivookselt. Järelikult, nii nagu juhul, kui me saame nii aru, et asjade esilekutsumine on Jumalalt igavesest ajast, nagu postuleerisid Aristoteles ja paljud platoonikud, ei ole paratamatu ja on koguni võimatu, et sellele üleüldisele esiletoomisele eelnevaks saadaks aru mingit mitteesilekutsutud subjekti: nõnda ka juhul, kui me postuleerime oma usu arvamuse järgi, et ta ei kutsunud asju esile igavesest ajast, vaid kutsus need esile pärast seda, kui neid ei olnud, ei ole paratamatu, et sellele üleüldisele esilekutsumisele postuleeritaks mingit subjekti. Järelikult on ilmne, et see, mida Aristoteles siin tõestab, nimelt et iga liikumine nõuab liikuvat subjekti, ei ole meie usu arvamuse vastu: sest on juba öeldud, et asjade üleüldine esilekutsumine, postuleeritagu seda siis igavesest ajast või postuleeritagu mitte igavesest ajast, ei ole liikumine ega muutumine. Sest selleks et oleks liikumine või muutumine, on tarvis, et miski oleks praegu ja enne erinevalt: ja nõnda oleks miski enne olemasolev; ja järelikult see ei oleks asjade üleüldine esilekutsumine, millest me praegu räägime. Samamoodi on Averroese ütlusel, et millegi kohta öeldakse seda, et ta saab vastandist, sattumuslikult, ja seda, et ta saab subjektist, iseenesest, tõde üksikute tegemiste puhul, mille puhul saab üks või teine olev, näiteks inimene või koer: aga sellel ei ole tõde oleva üleüldise esilekutsumise puhul. See on selge sellest, mida Aristoteles ütleb "Füüsika" I raamatus. Ta ütleb seal, et saab see elukas kui see elukas, siis ta ei pea saama mitteelukast, näiteks kui inimene saab mitteinimesest ja hobune mittehobusest: kui aga elukas saab kui elukas, siis ta peab saama mitteelukast. Nõnda järelikult, kui saab mingi üksik olev, siis ta ei saa täiesti mitteolevast: aga kui saab kogu olev, st saab olev kui olev, siis ta peab saama täiesti mitteolevast: kui ka seda peab siiski nimetama saamiseks (sest nimetatakse ekvivookselt, nagu öeldud). Sellel, mida Averroes ütleb antiiksete filosoofide arvamuste kohta, ei ole jõudu, sest antiiksed loodusfilosoofid ei suutnud jõuda kogu olemise algpõhjuseni, vaid vaatlesid üksikute muutuste põhjusi. Neist esimesed vaatlesid ainult aktsidentaalsete muutuste põhjusi, postuleerides, et igasugune saamine on teisenemine, järgnevad aga jõudsid substantsiaalsete muutumiste tunnetamiseni, edasised aga, nagu [[Platon]] ja Aristoteles, jõudsid kogu olemise alge tunnetamiseni. Nõnda on niisiis selge, et meid ei ajenda postuleerima, et miski saab mittemillestki, see, et me arvame, et need on ainult olevad, mis on ainult nähtavad, vaid pigem vastupidi, sest me ei vaatle mitte ainult üksikuid esiletoomisi üksikutel põhjustel, vaid kogu olemise üldist esile toomist olemise esmaalge poolt. Me ei postuleeri ka, et mateeria vajamine toimimiseks on omane vähenenud väele, millel jääb justkui loomulikust jõust puudu, vaid ütleme, et mateeria vajamine on omane üksikule väele, mille jõud ei käi kogu olevast üle, vaid mis teeb mingi oleva. Ja nõnda võib öelda, millegi tegemine millestki on omane vähenenud väele, nii nagu me ütleme, et üksik vägi on üleüldisest väest väiksem.

 

 

{{pooleli}}