Musketärid: erinevus redaktsioonide vahel

Musketäride üksusi on olnud mitmes riigis, kuid kõige kuulsamad olid [[Prantsuse]] '''kuninga musketärid''' ([[prantsuse keel]]es Mousquetaires du Roi) ja '''kaardiväe musketärid''' (pr. Mousquetaires de la Garde). Kuninga musketärid olid valikväeosa ja nad tegutsesid [[Prantsusmaa kuningas|Prantsumaa kuningate]] ihukaitse üksusena (1622—1775). Üksuse täielik nimetus oli ''Prantsusmaa kuninga sõjaväemajasõjaväe majapidamise musketärid'' (pr. Mousquetaires de la maison militaire du roi de France).

Kuningas [[Henri IV]] käsul loodi [[1600]]. aastal kerge ratsaväe baasil kuninga ihukaitseihukaitseväe üksus, kuhu kuulusid vaid [[aadel|aadlikud]]. KuiIhukaitsjatest polnud siiski abi, sest Henri IV (kes oli [[Louis XIIIhugenott]]) hukkus 1610. aastal katoliiklasest mõrvari käe läbi. 16-aastane [[1622Louis XIII]] tõusis troonile 1617. aastal, asendasenne üksuseseda tulirelvadvalitses ([[arkebuusregent|regendina]]id) tema ema [[Marie de' Medici]]. 1622. aastal otsustas Louis XIII tugevdada ihukaitseväe üksust, ta varustas sõdurid pika torugatoru ning suurema tulejõuga musketite vastumusketitega, peale mida hakati väeosa kutsuma ''kuninga musketäride kompaniiks''. Musketärid ei saanud sel ajal alustada lahingutegevust ratsa, sest pikka ja rasket musketit (8 kg) sai kasutada vaid maapinnal, relva metalljalale toetades. Kuningas [[Louis XIV]] ajal musketitoru lühendati ning relv tehti kergemaks, seepärast võis musketär nüüd tulirelva kasutada ka ratsutades.<ref>Stéphane Thion, Prantsuse armeed kolmekümneaastases sõjas , LRT Editions,2008, lk. 93</ref>

1622. aastal oli musketäride kompanii esimeseks juhiks kapten Jean de Bérard de Montalet. Alates 1634. aastast peeti kuningat ennast kompanii kapteniks ning selle tegeliku ülema auaste oli kaptenleitnant. Esimeseks kaptenleitnandiks oli Jean-Armand de Peyret, krahv [[de Treville]] (õieti de Troisvilles). De Treville oli gaskoonlane, mistõttu suure osa kompaniist moodustasid komandöri kaasmaalased [[Gascogne'i provints]]ist, sealhulgas [[Alexandre Dumas vanem]]a kirjutatud "[[Kolm musketäri|Kolme musketäri]]" kangelaste [[d'Artagnan]]i, [[Athos]]e, [[Porthos]]e ja [[Aramis]]e prototüübid.

Kuningas1624. Louisaastal XIIItõusis valitsusjuhiks [[kardinal Richelieu]] (Armand Jean du Plessis, Richelieu ja Fronsaci kardinal-hertsog). Kuninga nõusolekul loodi 1626. aastal [[kardinal Richelieu]] kaitseks eraldi kardinali kaardiväe kompanii.<ref>Histoire Junior n°29, Les Mousquetaires, Garde rapprochée du Roi, Édition Faton, 2014, p 14</ref> Kardinali ihukaitsjaid, kes allusid otse kardinalile, nimetati samuti musketärideks, kuna nad olid relvastatud musketitega nagu kuninglik musketäride kompanii. Richelieu pidas vajalikuks, et tema ihukaitse oleks punast värvi mantlitega (kiriku värv), mis eristas neid taevasinistes mantlites kuninga musketäridest.<ref>Louis Batiffol, Autour de Richelieu. Sa fortune. Ses gardes et mousquetaires, Calmann-Lévy, 1937, p. 68</ref> Nende kahe musketäride väeüksuse vahel tekkis tõsine rivaliteet. Kui hilisem [[kardinal Mazarin]] 1661. aastal suri, liideti kardinali kaardiväelased kuninga musketäride kompaniiga.

Kardinal Richelieu suri 1642, seejärel sai valitsusjuhiks [[kardinal Mazarin]] (Retheli, Mayenne'i ja Neversi kardinal-hertsog). Kuningas ise suri 1643, pärandades trooni viieaastasele Louis XIV-le, kes valitses riiki järgmised 72 aastat. Pärast Louis XIII surma püüdis kardinal Mazarin musketäre de Treville juhtimise alt üle anda oma üle anda oma [[nõbu|nõo]] Neversi [[hertsog]]i alluvusse. Kuna see ei õnnestunud, vallandassaatis ta [[1646]]. aastal kuninglikudmõlemad musketäride musketäridkompaniid teenistusestlaiali, tuues ettekäändeks riigikassa rahade kokkuhoiu. VäeosaKuid väeosa taasloodi [[siiski 1657]]. aastal Neversi hertsogiMazarini korralduselalluvuses. Kompaniiülemaks sai seejärel kuningale täielikult lojaalne [[d'Artagnan]] (Charles de Batz de Castelmore). D'Artagnani juhtimisel toimus üksuse organiseerimises kvalitatiivne hüpe: kuninglike musketäride arv kahekordistus 250 inimeseni, neile ehitati kasarm (enne seda elasid musketärid üürikorterites), kompanii muutus omamoodi sõjakooliks jne. Kuninglikud musketärid said kuulsaks kogu [[Euroopa]]s ning olid teiste valitsejate matkimise objektiks. Paljud välismaalt pärit noored aadlikud püüdsid innukalt sellesse kuulsasse üksusesse "praktikale" minna.

Kuninglikud musketärid, korraldasid valvet ja kuninga kaitset väljaspool [[Louvre]]'ikuningapaleed, nad pidid saatma kuningat tema väljasõitudel ja jalutuskäikudel, ratsutades kahekaupa kõige ees. Nende ülesanne oli korraldada kuninga kaitset ka sõjakäikudel. Palees kaitsesid kuningat aga ihukaitse (Garde du corps) ja [[šveitsi kaardiväelased]] (Gardes suisses).

Musketäriks saamine oli sisuliselt edutamine peale eelnevat teenistust mõnes teises väeosas. Musketäri kandidaadil tuli esitada soovituskirjad, samuti tõendeid selle kohta, et tal on vahendeid teenistuskulude katmiseks. Kulude hulka kuulus teenri palkamine, hobuste, relvastuse, riietuse ja muu vajaliku varustuse muretsemine. Sõja ajal musketäri kulutused kahekordistusid. Monarh andis tale ainult musketi, helesinise mantli ja selle alla varrukateta mundrikuue.<ref name="musketär"></ref> Kuninga musketäride kompaniisse võeti peamiselt jõukate aadliperekondade liikmeid, samas vaesemate aadlike või ambitsioonikate tavainimeste jaoks oli musketäride kompaniis teenimine aga ainus viis jõuda kuningakoja lähedusse, kõrgema seltskonna juurde.

Louis XIV valitsusaja lõpuks oli kompaniis 250 reameest, komandör-leitnant, 2 alamleitnanti, 2 lipnikku, 2 kornetti, 2 abimajorit (alamohvitser), 8 seersanti, 4 tallimeest ja 16 nende abilist, 1 lipukandja, 1 preester, 1 [[köösner]], 9 kirurgi, 1 apteeker, 1 sepp, 1 sadulsepp ja 3 laekurit, samuti trummi- ja oboemängijad.