Vikipeedia

Dokumentalistika: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Echoecho (arutelu | kaastöö)
1341 muudatust
Resümee puudub
Echoecho (arutelu | kaastöö)
1341 muudatust
Resümee puudub
1. rida:
{{Keeletoimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2019|kuu=jaanuar}} {{Toimeta|kuu=aprill|aasta=2021}}
'''Dokumentalistika''' ([[inglise keel]]es ''documentary'', [[prantsuse keel]]es ''documentaire'') on dokumentaalteoste ehk dokumentaariumide – [[dokumentaalfilm]]i, -seriaali, foto, kirjandus- või lavateose – loomine, tõsielu kujutamine. VõimalikDokumentalistikat kasutus:kasutatakse dokumentalistikaenim filmikunstis.<ref name="otItx"ja />fotograafias.
 
Dokumentaalfilmiks nimetatakse näitlejateta, tõsielulisi sündmusi kujutavat filmi.<ref>{{Netiviide|url=http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=dokumentaalfilm&F=M|pealkiri=Märksõna "dokumentaalfilm"|väljaanne=Eesti Keele Seletav Sõnaraamat|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref> Levinud arusaama järgi on selles talletatud tegelik elu, materjal esindab n-ö objektiivset tõde ja puuduvad väljamõeldud elemendid. Ometi on dokumentaalfilmi vorm kino algusaegadest alates palju muutunud. Šoti dokumentaalfilmi pioneer, filmilavastaja [[John Grierson]], keda peetakse dokumentaalfilmi mõiste sõnastajaks, defineeris seda kui reaalsuse loomingulist käsitlust. Kommenteerides filmilavastaja [[Robert J. Flaherty]] varaseid antropoloogilisi filme ("Nanook põhjast" ja "Moana"), mis olid dokumenteerimise ja fiktsiooni segu, leidis ta, et dokumentaalfilmid on võrdväärselt kunst ja faktide esitamine.<ref name=":0">{{Netiviide|autor=Peter Biesterfeld|url=https://www.videomaker.com/article/c06/18423-six-primary-styles-of-documentary-production|pealkiri=The six primary types of documentaries|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
 
Dokumentalistika teine valdkond dokumentaalfotograafia on katustermin mitmekesisele kaameratöö valikule. Muudest kunstifoto liikidest eristab seda terav fookus: päriselu hetk jäädvustatakse selleks, et edastada tähendusrikast sõnumit maailmas toimuva kohta. Võrreldes fotoajakirjanduse (keskmes uudiste edastamine) või tänavafotograafiaga (keskmes igapäevaelu huvitav hetk) keskendub dokumentaalfotograafia tavaliselt päevakohasele küsimusele (või loole), millega suhestub fotode või fotoseeria kaudu. Dokumentaalfotode loomisel võib olla ka sotsiaalseid eesmärke, näiteks juhtida ühiskonna tähelepanu olukordadele, mis (fotograafi nägemuse järgi) nõuavad kiireloomulisi parandusmeetmeid.<ref name=":1">{{Netiviide|url=http://www.visual-arts-cork.com/photography/documentary.htm|pealkiri=Documentary photography (1860–present)|väljaanne=Visual-arts-cork.com|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
 
== Ajalugu ==
Dokumentaalteoseid on loodud filmi ja foto algusaegadest saadik, rohkem kui 150 aastat.
=== Dokumentaalfilm ===
Dokumentalistika meetodid ja stiilid on ajaloo vältel määratult muutunud. Esialgu oli selle arengu tõukajaks vajadus edastada "elu sellisena, nagu see on", takistuseks said aga tehnilised võimalused.<ref>{{Netiviide|url=http://www.dokfilm.ee/Missugused-on-praegused-trendid-dokumentalistikas|pealkiri=Missugused nameon praegused trendid dokumentalistikas|väljaanne="gU0mF"Dokfilm.ee|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref> 19. sajandi lõpus kasutati filmi lihtsate hetkede (nt paadi sildumise või rongi jaama jõudmise) jäädvustamiseks. Prantsuse filmipioneerid, vennad [[Auguste ja Louis Lumière]] filmisid 1895. aastal mitu sellist filmi, millest enamiku kestus oli tehnoloogia piirangute tõttu vähem kui minut.
 
[[Poola]] kirjanik ja filmilooja [[Bolesław Matuszewski]] oli üks esimesi, kes dokumentaalfilmist kirjutas ja seda kirjutises "Une nouvelle source de l'histoire. Création d'un dépot de cinématographie d'histoire" (1898) ka määratleda püüdis.<ref>{{Raamatuviide|autor=Scott MacKenzie|pealkiri=Film manifestos and global cinema cultures: A critical anthology|aasta=2014|kirjastus=University of California Press|lehekülg=520|isbn=9780520957411}}</ref> Dokumentaalfilmi termini väljamõtlejaks peetakse Šoti filmilavastajat [[John Grierson|John Griersonit]],<ref name=":2">{{Netiviide|url=https://www.globians.com"/history-documentary-films/|pealkiri=History of documentary films|väljaanne=Globians Film Fest|aeg=6. juuni 2016|vaadatud=5. jaanuaril 2021}}</ref> kes kasutas seda 1926. aastal [[Robert Flaherty]] filmi "Moana" arvustuses.<ref>{{Raamatuviide|autor=Ann Curthoys, Marilyn Lake|pealkiri=Connected worlds: history in transnational perspective|aasta=2005|kirjastus=Australian National University Press|lehekülg=151|isbn=1920942440|url=https://books.google.ee/books?id=JE6YM8jcRucC&pg=PA151&dq=john+grierson+documentary+1926&hl=en&ei=5wkUTcb5OMq7hAeixPW2Dg&sa=X&oi=book_result&ct=result&redir_esc=y#v=onepage&q=john%20grierson%20documentary%201926&f=false}}</ref>
 
20. sajandi alguses domineerisid dokumentalistikas reisi kirjeldavad filmid (nimetati vaatepildilisteks filmideks), mis andsid publikule võimaluse näha teisi kultuure kaamera[[objektiiv]]i kaudu. Tegu oli [[tummfilm|tummfilmidega]], seega tavaliselt juhatasid jutuvestjad filmi sisse ja jutustasid kohapeal kõnepuldist filmile peale. Sellised lfilmid ei olnud enam lühikesed klipid. Enamik oli umbes 80 minutit pikad ja neid näidati kahelt 16&nbsp;mm filmirullilt, kumbki kuni 300&nbsp;m pikk. Tol ajal tehti ka palju biograafilisi dokumentaalfilme. Kõige suurem selliste filmide tootja oli Prantsuse filmitootja [[Pathé]].
13. rida ⟶ 17. rida:
==== Kino kuldajastu (1920.–1940. aastad) ====
1920.–1940. aastaid nimetatakse filmi kuldajaks. Tol perioodil loodi mahukaid kinematograafilisi heli ja eriefektidega teoseid ning film läbis palju uuendusi.
[[Fail:Berlin Ruttmann.png|pisi|Kaader Walter Ruttmanni filmist "Berliin, suurlinna sümfoonia" (1927)]]
 
Dokumentaalfilmides võeti omaks [[romantism]], mille näiteks on dokumentaalfilmiklassika, [[Robert J. Flaherty]] lavastatud etnograafiline film "[[Nanook põhjast]]" (''Nanook of the North'', 1922). 1920. aastatel kujutati ka suurlinnaelu (nn linnasümfooniafilmid), selle valdkonna tähtsaimad näited on [[Walter Ruttmann|Walter Ruttmanni]] lavastatud "[[Berliin, suurlinna sümfoonia]]" (''Berlin: Die Sinfonie der Großstadt'', 1927) ja [[Dziga Vertov|Dziga Vertovi]] lavastatud eksperimentaalne dokumentaalfilm "Inimene filmikaameraga" (''Человек с кино-аппаратом'', 1929).
 
1910. aastatel lisandus dokumentaalfilmide alažanr – ringvaade. Ringvaateid näidati tavaliselt kinos enne filmi algust. Venemaal andis Dziga Vertov koos [[Jelizaveta Svilova]] ja [[Mihhail Kaufman|Mihhail Kaufmaniga]] välja 22-osalise ringvaate (Кино-Правда, tõlkes "kinematograafiline tõde"), mille keskmes oli "filmis tõe kujutamine" – Vertov uskus, et kaamerad on tõetruumad kui inimsilm. Maailmasõdade ajal lisandusid sõjasündmusi kujutavad ringvaated ja filmid, kuid näiteks lahingustseene ka taaslavastati: filmimeeskonnad pärast lahingute lõppu ja filmisid lavastatud stseene.
21. rida ⟶ 25. rida:
Enne [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] algust ja terve [[Külm sõda|külma sõja]] õitses [[propagandafilm|propagandafilmide]] žanr. Propagandafilmid loodi publiku mingis kindlas vaatenurgas veenmiseks ning need valmisid sageli valitsuse tellimusel. Kõige tuntum propagandafilmi näide on [[Leni Riefenstahl|Leni Riefenstahli]] lavastatud "[[Tahte triumf]]" (''Triumph des Willens'', 1935), mille tellis [[Adolf Hitler]] [[Kolmas riik|Natsi-Saksamaa]] propageerimiseks. [[Kanada]] lõi propaganda eesmärgil filminõukogu, et toota [[Joseph Goebbels|Joseph Goebbelsi]] ja Natsi-Saksamaa loodud filmidele vastupropaganda filme. Ka [[Ameerika Ühendriigid]] ja [[Nõukogude Venemaa]] toetusid külma sõja ajal tugevalt propagandafilmidele.
 
1950.–1960. aastatel arendati tehnikat, et see suudaks rahuldada filmitegijate kasvanud nõudmisi. Tehnoloogia areng muutis viisi, kuidas dokumentaalfilme filmiti. Ilma kindla stsenaariumita dokumentaalfilm, milles jäädvustatakse isiklikke ehedaid emotsioone, nn ''[[cinéma vérité]],''<ref name="iY0tJ" /> ja film, kus tõde ja kunst sünnivad spontaanselt kaamera ees, nn ''[[direct cinema]]''<ref>{{Netiviide|autor=Olev nameRemsu|url="GQDa6"http://filmidraamatehnika.blogspot.com/2005/03/viii-kasikiri-stsenaarium-ja-stsenarist.html|pealkiri=VIII Käsikiri, stsenaarium ja stsenarist. 1. Terminoloogiat|väljaanne=Olev Remsu filmidraamatehnika|aeg=27. märts 2004|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref> toetusid valgustusele, usaldusväärsetele kaameratele ja paremale helitehnoloogiale. Kaamerameeskonna ja filmitava vahelise suhtluse maht sõltus režissööri soovidest ja tõekspidamistest ning kuna materjali oli väga palju, omandas monteerija filmi loomise juures nii kaaluka rolli, et ta võis saada kaasrežissööriks.
 
==== Tänapäeval ====
21. sajandil on tehnika arenenud nii kiiresti, et dokumentaalfilmikunst alles kompab võimalusi, mis sellega kaasnevad. Lugusid jutustatakse kõikide teadaolevate filmikeele vahenditega.
 
Tänapäevastes dokumentaalfilmides on võetud aluseks ''cinéma vérité'' ja kombineeritud seda narratiivsema stiiliga. Teemavaldkondade ulatus on lai, hõlmatakse suurt hulka teemasid, nagu poliitika filmis "[[Fahrenheit 9/11]]" (2004, lavastaja [[Michael Moore]]), religioon filmis "[[Religulous]]" (2008, lavastaja [[Larry Charles]]) ja keskkonnakaitse filmis "[[Ebamugav tõde]]" (''An Inconvenient Truth,'' 2006, lavastaja [[Davis Guggenheim]]). Mängufilmidega võrredes on dokumentaalfilmid odavamad toota ning tõmbavad populaarsuse tõttu ligi tuntud nimesid, mille tulemusena on see valdkond muutunud väga tulusaks äriks. [[Netflix|Netflixi]] voogedastusplatvormi ja tasuliste telekanalite abil jõuavad need suurema publikuni kui kunagi varem.<ref name=":2">{{Netiviide|url=https://www.globians.com"/history-documentary-films/|pealkiri=History of documentary films|väljaanne=Globians Film Fest|aeg=6. juuni 2016|vaadatud=5. jaanuaril 2021}}</ref>
 
Arenenud on ka filmivaatajad, muutunud on nende arusaam filmikeelest ja ootused pakutavale. Märksõnad on "intiimsus", "mängulisus" ja "draama".
 
=== Dokumentaalfotograafia ===
Dokumentaalfotograafia alget võib näha briti fotograafi [[Philip Delamotte|Philip Delamotte’i]] (1821–1989) töös, kes oli esimeste fotograafide hulgas, kes kasutasid fotograafiat kui oluliste sündmuste – nagu [[Kristallpalee]] lammutamine – jäädvustamise vahendit, pärast [[kalotüüpia]] leiutamist. [[Francis Frith]]i (1822–1998) ja teiste fotograafide firmadele, nagu [[London Stereoscope]] ja [[Photographic Co]], tellimustöödena tehtud reisifotod esindavad samuti olulist alguspunkti. Inimesed olid väga huvitatud detailsetest piltidest kaugetest paikadest, kuulsatest inimestest ja olulistest sündmustest. [[Roger Fenton]]i (1819–1969) poolt Krimmis pildistatud lahinguvälja maastikud ja inimhulgad olid tõelised sõja kujutused, kuigi tänapäeva standardite järgi igavad. Trüki väljaandja [[Thomas Agnew|Thomas Agnew']] rahalisel toetusel läks Fenton [[Krimm]]i pildistama koos Briti valitsuse õnnistusega. Oli ilmnenud suur skandaal – iga ühe sõduri kohta, kelle olid tapnud venelased, oli surnud viis sõdurit haiguse tõttu. Uus valitsus pidi tõestama, et nüüd anti vägedele õiged rajatised. See on üks põhjuseid, miks Fentoni 360 fotol on tihti kujutatud korralikke laagristseene, varustust, ametlikke ohvitseride gruppe ja lahinguvälju kaua aega pärast võitlust. Surnukehi on näha harva. Inimesed ütlesid, et kaamera ei suuda valetada, kuigi reaalsust ja tõde moonutati juba siis, [[1855]]. aastal.<ref name=":1">{{Netiviide|url=http://www.visual-arts-cork.com"/photography/documentary.htm|pealkiri=Documentary photography (1860–present)|väljaanne=Visual-arts-cork.com|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
 
Dokumentaalfotograafiat juhtis algselt soov jäädvustada tähtsaid sündmusi. Samuti jäädvustati reisikogemusi ja sõjasündmusi.
57. rida ⟶ 61. rida:
1930ndatel oli dokumentaalfotograafia teemadeks Ameerikas [[ülemaailmne majanduskriis]] ja põud ning nendest tulenevad nähtused (looduse vaesestumine, perekondade ja tööliste ränne paikadesse, kus võis leida tööd ja süüa). Selle tulemusel said abivajajad toetust, tööd ja abi, mida nad vajasid, et elu uuesti alustada.
 
[[Leni Riefenstahl]] (1902–2003) oli saksa filmitegija ja fotograaf, keda võib tuua esile kui näidet propagandistliku filmi ja fotode autorist. Kõige enam tuntakse teda filmide "[[Tahte triumf]]" (1934) ja "[[Olympia]]" (1936) poolest, mis propageerisid maailmale aarja rassi üleoleku väärtusi ja natsiideoloogiat. Samas oli ta aga ka mitmete kinematograafiliste võtete esmakasutaja, mida me tänapäeval iseenesest mõistetavatena võtame. 1970ndatel andis ta välja kaks raamatut, mis dokumenteerisid nuubia hõime Sudaanis.
 
'''[[Ajalehefotograafia]] ja [[fotoajakirjandus]]''' – tehnilised probleemid, mis tekkisid fotode paljundamisel tindiga prinditud paberile, suudeti lahendada 1880.–1890. aastateks. Selleks ajaks oli ka koolis käimine saanud kohustuslikuks kuni kümneaastastele lastele. Sajandivahetuseks oli seega palju enam täiskasvanuid, kes oskasid lugeda. Olemasolevad ajalehed, millel olid kitsad tulbad täis tihedat teksti, ei olnud sellisele lugejaskonnale eriti atraktiivsed. Ajalehtede omanikud mõistsid, et uudised, mida väljendatakse piltides, koos lihtsasti loetavate pealkirjade ja lühikeste lõikudega hõlmaksid suurt uut turgu. See viis ajalehtedeni nagu [[Daily Mirror]], mida alustati aastal 1904 ning mis oli maailma esimene ajaleht, mida illustreeriti eksklusiivselt fotodega. See viis kohese eduni.
94. rida ⟶ 98. rida:
Teisest küljest, pildiajakirjade algusaegadest peale on olnud tavapärane praktika koguda prominentsetest inimestest fotosid, kus nad näevad välja enesekindlad, löödud, agressiivsed, rumalad jms. Sellised fotod tuuakse esile kui pressiportreed, et sobituda hetke meeleoluga, kui inimest parasjagu kas armastatakse või vihatakse. Jällegi, toimetaja võib väga lihtsasti valida fotograafi pildiseeriast foto, mille ta tavapärases olukorras kõrvale jätaks. Lisades pealkirja ja seletava teksti annab ta sellele tugeva tähenduse. Inimesed mõistsid viimaks, millist kajastust nad võivad saada läbi fotograafia. Demonstratsioon muutub tihtipeale vägivaldseks kui kohapeal nähakse professionaalseid fotograafe või televisiooni meeskonda. Ühel ekstreemsel juhul 1960ndatel viivitati avaliku hukkamisega 12 tundi, kuna õhtuvalgus oli liiga kehv, et press fotosid saaks teha.
 
'''Kaasaegne dokumentaalfotograafia''' – alates 1960ndatest on [[Postmodernism|postmodernistlik]] kunst näinud dokumentaalkaameratöö haarde laienemist, jäädvustades [[Globaliseerumine|globaliseerumist]], muutuvaid moraalseid arvamusi ja suurenevat sotsiaalset [[fragmentatsioon]]i. Kuulsate postmodernistlike kunstnike hulka, kes on teinud märkimisväärseid dokumentaalfotosid, kuuluvad [[Diane Arbus]] (1923–1971), kelle alandlikuks tegevad must-valged fotod friikidest, ekstsentrikest ja marginaalsetest inimestest New Yorgis olid liiga vastuolulised paljude kunstikriitikute jaoks; [[Bernd ja Hilla Becher]], kes tegid kroonikaid kaduvatest tööstuslikest arhitektuuristiilidest; [[Garry Winogrand]] (1928–1984) ja [[Lee Friedlander]] (s. 1934), kes keskendus Ameerika kultuurilisele maastikule; [[Robert Adams]] (s. 1937) – kelle fotod olid vaadatavad 1975. aasta näitusel "Uued topograafiad: fotod inimese poolt muudetud maastikust" – võtab esile välise maastiku; [[William Eggleston]] (s. 1939), üks värvilise dokumentaalfotograafia pioneere; ja [[Nan Goldin]] (s.1953), kelle panus kaasaegsesse kunsti hõlmab mitmeid dokumentaalfotode seeriaid kõrvalekalduvatest gruppidest ja [[Feminism|feministlikest]] teemadest.<ref name=":1">{{Netiviide|url=http://www.visual-arts-cork.com"/photography/documentary.htm|pealkiri=Documentary photography (1860–present)|väljaanne=Visual-arts-cork.com|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
 
== Lühikirjeldus ==
=== Dokumentaalfilm ===
Sõnaraamatu järgi on dokumentaalfilm "näitlejateta, tõsielulisi sündmusi kujutav film".<ref name="1u8Ty" />
 
Tavapärane nägemus dokumentaalfilmidest on see, et need dokumenteerivad reaalsust, esindavad objektiivset tõde ega kaasa väljamõeldud elemente. Need on mõned omadused, mida televisiooni jaoks tehtud ajakirjanduslikelt dokumentaalfilmidelt oodatakse, mis keskenduvad päevakohastele sündmustele. Ometi on dokumentaalfilmi vorm palju muutunud alates kino algusaegadest.
 
Šoti dokumentaalfilmi pioneer John Grierson, kes esmakordselt 1926. aastal dokumentaalfilmi mõiste sõnastas, defineeris seda kui "reaalsuse loomingulist käsitlust". Kommenteerides Robert Flaherty varaseid antropoloogilisi filme ("Nanook põhjast" 1922; "Moana" 1926), mis olid rohkem segu dokumenteerimisest ja väljamõeldisest, arvas Grierson, et dokumentaalfilmide puhul on tegemist võrdväärselt nii kunsti tegemisega kui faktide esitamisega.<ref name="videomaker.com" />
 
=== Dokumentaalfotograafia ===
Ei ole olemas täpset definitsiooni või tähendust terminile "dokumentaalfotograafia", kuna reaalsuses on see katustermin mitmekesisele valikule kaameratööst. Ometi selleks, et seda eristada muudest kunstifoto liikidest, võib öelda, et "dokumentaalfotograafia" on terava fookusega fotograafia tüüp, mis jäädvustab reaalsuse hetke eesmärgiga edastada tähendusrikast sõnumit maailmas toimuva kohta. Erinevalt fotoajakirjandusest – mis keskendub uudiste edastamisele – või "tänavafotograafiast" – mis keskendub tervenisti tavalise igapäevaelu huvitavale hetkele – keskendub "dokumentaalfotograafia" tavaliselt päevakohasele küsimusele (või loole), millega see suhestub läbi fotode seeria. Pildistatuna mõnede maailma parimate fotograafide poolt on dokumentaalfotod loodud tavaliselt selleks, et juhtida ühiskonna tähelepanu päriselu situatsioonidele, mis (fotograafi nägemuse kohaselt) nõuavad kiireloomulisi parandusmeetmeid.<ref name="visual-arts-cork.com" />
 
== Teemakäsitlusvõtteid ==
=== DokumentaalfilmFilmis ===
Dokumentaalfilmides kombineeritakse tavaliselt mitut teemakäsitlusvõtet ning varieerub ka nende käsitlemise ulatus, nii et võib olla keeruline määratleda, milline võte on konkreetses filmis ülekaalus. Kõige laiemalt on käsitlusvõtteid kuus:<ref name=":0">{{Netiviide|autor=Peter Biesterfeld|url=https://www.videomaker.com/article/c06/18423-six-primary-styles-of-documentary-production|pealkiri=The six primary types of documentaries|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
'''Kirjeldav võte''' – kirjeldav viis on kõige tuntum. Kirjeldavad dokumentaalfilmid on suure eeltööga ning mõnikord nimetatakse neid ka esseefilmideks, kuna nende eesmärgiks on asju seletada – sündmusi, teemasid, eluviise, maailmu ja eksootilisi keskkondi, millest me vähe teame. Tüüpilised produktsioonielemendid on intervjuud, illustratiivsed visuaalid, pisut aktuaalsust, kohati mõned graafilised elemendid ja fotod ning "Jumala hääl", mis jutustab loole peale. Käsikirjaline jutustus ühendab loo elemendid ja tihtipeale avab teesi või argumenti.
 
'''Jälgiv võte''' – jälgiv dokumentaalfilm on kõikidest võtetest kõige analüüsitum. Seda võtet nimetatakse ka ''cinema verité''ks, otseseks kinoks või kärbes-seinal dokumentaalfilmiks. Jälgivad dokumentaalfilmid püüdlevad filmis realismi poole.
 
'''Osavõttev võte''' – kohtumine filmitegija ja subjekti vahel salvestatakse ning filmitegija suhestub aktiivselt olukorraga, mida dokumenteeritakse. Osavõttev võte püüdlev vahetuse poole ja esitleb tihtipeale filmitegija vaatenurka.
 
* '''Kirjeldav võte''' – kirjeldamise kaudu soovitatakse seletada sündmusi, teemasid, eluviise, maailmu, eksootilisi keskkondi jm, millest vähe teatakse. Kirjeldavate dokumentaalfilmide loomiseks tehakse mahukalt eeltööd. Kirjeldamiseks kasutatakse intervjuusid, illustratiivseid visuaale, sidumist päevakajaliste teemadega, graafilisi elemente, fotomaterjali ning kaadritagust (kirjeldavat) jutustajat. Käsikirjaline jutustus ühendab loo elemendid ja tihtipeale avab teesi või argumenti. Tegemist on tuntuima dokumentaalfilmi teemakäsitlusvõttega. Seda kasutati Ameerika Ühendriikide propagandafilmide seerias "Miks me võitleme" (''Why We Fight'', 1942–1945, režissöörid [[Frank Capra]] ja [[Anatole Litvak]]), kus selgitati riigi osalemist Teises maailmasõjas.
'''Refleksiivne ehk enesekohane võte''' – sellise võttega tehtud dokumentaalfilmid provotseerivad publikut küsitlema dokumentalistika autentsust üldisemas mõttes. Refleksiivsed dokumentaalfilmid vaidlustavad eeldusi ja ootusi, mis selle endaga seoses võivad tekkida.
* '''Jälgiv võte''' – jälgimise korral püüab filmitegija vältida sekkumist filmitavasse ja püüdleb eheda realismi poole. Võtet hakati enam kasutama 1960.–1970. aastatel, kui tehnika arenes piisavalt, et selle mõõtmed vähenesid ja käsitsemine oli kergem, mille tõttu polnud tarvidust filmimiseks enam nii suurt meeskonda kasutada. Jälgivat võtet kasutatakse ''cinéma vérité''<nowiki/>'s ja ''direct cinema''<nowiki/>'s ning seda on teistest võtetest enim analüüsitud. Seda on kasutatud näiteks [[Frederick Wiseman|Frederick Wisemani]] lavastatud filmis "Keskkool" (''High School'', 1968), kus jälgitakse ühe [[Philadelphia]] keskkooli argipäeva.<ref>{{Netiviide|autor=Barry Grant|url=https://www.loc.gov/static/programs/national-film-preservation-board/documents/high_school.pdf|pealkiri=High School|väljaanne=National Film Registry|vaadatud=5. jaanuaril 2021}}</ref>
* '''Osavõttev võte''' – filmitegija suhestub aktiivselt materjaliga ning filmitegija ja subjekti kohtumine salvestatakse. Osavõtvat võtet kasutades püüeldakse vahetuse poole ja kujutatakse sageli filmitegija vaatenurka. Selle näiteks on [[Morgan Spurlock|Morgan Spurlocki]] film "Ülisuur mina" (''Super Size Me'', 2004), kus lavastaja kujutab enda näitel rämpstoidu kahjulikkust tervisele.
* '''Refleksiivne võte (enesekohane võte)''' – sellise võttega provotseeritakse publikut mõtisklema dokumentalistika autentsusele üldisemalt. Refleksiivsetes filmides vaidlustatakse eeldusi ja ootusi, mis filmist endast lähtudes võivad tekkida. Seda võtet kasutatakse palju võltsdokumentaalfilmis ehk ''mockumentary''<nowiki/>'s. [[William Karel|William Kareli]] filmis "Kuu tagakülg" (''Dark Side of the Moon'', 2002) on filmi aluseks vandenõuteooria, et ameeriklased pole tegelikult [[Kuu|Kuul]] käinud: filmimaterjal on lavastaja [[Stanley Kubrick|Stanley Kubricku]] abil üles võetud ning seda toetab rohke dokumentaalmaterjal.
* '''Etenduslik võte (performatiivne võte)''' – vastupidine jälgivale võttele, filmis rõhutatakse filmitegija seotust subjektiga. Filmitegija näitab suuremat poliitilist või ajaloolist reaalsust enda kogemuse akna kaudu. Selle asemel et toetuda kirjeldavale lähenemisele, veenmise retoorikale, saab temast isiklik teejuht, kes näitab asju nii, nagu need on. Heaks näiteks on kaheksakümnendate [[New York|New Yorgi]] ''[[Drag (riietus)|drag]]''-ballide kultuuri portreteeriv film "Paris põleb" (''Paris is Burning'', 1991), mille autor [[Jennie Livingston]] on öelnud: "Seda filmi peaksid nägema kõik, olgu nad siis geid või mitte. See räägib sellest, kuidas meedia mõjutab meid kõiki, kuidas me pingutame meedias loodud eelduste täitmiseks näiteks Vogue'i modellide välimuse poole püüeldes või uhket autot ostes. Ja see räägib ellujäämisest. See räägib inimestest, kes põrkuvad paljude eelarvamustega ning kes on õppinud nupukalt, väärikalt ja suure energiaga toime tulema."<ref>{{Netiviide|autor=Barry Koltnow|url=http://articles.orlandosentinel.com/1991-09-04/lifestyle/9109010113_1_jennie-livingston-paris-is-burning-film|pealkiri=Director says Paris isn't just dance film: Livingston wants people to look at Paris is Burning with and open mind and understanding heart|väljaanne=Orlando Sentinel|aeg=4. september 1991|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
* '''Poeetiline võte''' – isepärase stiili ja rütmi kaudu pööratakse tähelepanu tunnete ja ideede väljendamisele, esiplaanil on mulje või tundmuse loomine, mitte idee argumenteerimine. Näiteks lühifilmis "Vihm" (''Regen'', 1929) kujutavad [[Mannus Franken]] ja [[Joris Ivens]] seda, kuidas vihmasadu [[Amsterdam|Amsterdami]] looritab.
 
=== Fotograafias ===
'''Poeetiline võte''' – kirjanduslik teos, milles erilist tähelepanu pööratakse tunnete ja ideede väljendamisele läbi isepärase stiili ja rütmi. Eesmärgiks on luua mulje või tundmus mitte argumenteerida mingit ideed.
Dokumentaalfotograafia on sama avar kui maailm, mida see püüab salvestada.<ref name=":1">{{Netiviide|url=http://www.visual-arts-cork.com/photography/documentary.htm|pealkiri=Documentary photography (1860–present)|väljaanne=Visual-arts-cork.com|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref> Seega võib küll nimetada suuremaid teemavaldkondi, kuid see hõlmab vaid väikest osa kogu loomest. Peamised teemad on:<ref name=":1">{{Netiviide|url=http://www.visual-arts-cork.com/photography/documentary.htm|pealkiri=Documentary photography (1860–present)|väljaanne=Visual-arts-cork.com|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
 
* '''Sotsiaalsed probleemid''' – häbiväärsed, diskrimineerivad või kahjulikud töö- või elamistingimused, terviseprobleemid või -skandaalid, keskkonnaprobleemid, inimõiguste rikkumine jm probleemid. Näiteks Ameerika fotoajakirjanik [[Lewis Hine]] kujutas fotodel lapstööjõu töötingimusi [[Lääne-Virginia]]s, [[Põhja-Carolina]]s, [[New Jersey osariik|New Jerseys]] ja mujal, mille tulemusena muudeti riigis lastekaitseseadusi.
'''Performatiivne ehk etenduslik võte''' – täpselt vastupidine jälgivale võttele, kus režissööri eesmärgiks on tagasihoidlik jälgimine. Performatiivne dokumentaalfilm rõhutab filmitegija enda seotust subjektiga. Filmitegija näitab suuremat poliitilist või ajaloolist reaalsust läbi enda kogemuse akna. Selle asemel, et toetuda kirjeldavale lähenemisele, veenmise retoorikale, saab performatiivsest filmitegijast isiklik teejuht, kes näitab asju nii nagu need on läbi toore emotsiooni.<ref name="videomaker.com" />
* '''Sõjafotograafia''' – sõjasündmuste või -ohvrite kujutamine. Näiteks tunnustatud Briti fotoajakirjanik ja fotograaf [[Don McCullin]]i on portreteerinud sõjaohvreid [[Aafrika|Aafrikas]], [[Beirut|Beirutis]] ja [[Palestiina Riik|Palestiinas]].
* '''Kaitsev/säilitav fotograafia''' – eluslooduse ja keskkonna probleemidele tähelepanu juhtimine. Näiteks Ameerika maastikufotograaf ja keskkonnahoidja [[Ansel Adams]] jäädvustas Ameerika Ühendriikide lääneosa.
 
Kindlalt kategoriseerimata on aga näiteks [[Walker Evans]]i depressiooni ajastu maapiirkonna portreed, [[Hans Namuth]]i fotoseeria [[Jackson Pollock]]i [[tegevusmaal]]idest, [[Eugène Atget]]' koostatud mahukas fotokollektsioon kaduvast [[Pariis|Pariisi]] arhitektuurist, Prantsuse fotograafi [[Brassaï]] fotod Pariisi ööelust, [[Charles Sheeler]]i fotod [[River Rouge]]'i autotehasest ning [[Roman Vishniac]]i kroonika juutide kultuurist Kesk- ja Ida-Euroopas enne [[holokaust]]i. Samuti võib mainida holokausti kunsti, mille hulka kuuluvad [[Margaret Bourke-White|Margaret Bourke-White'i]] [[Buchenwaldi koonduslaager|Buchenwaldis]] tehtud mõjuvad dokumentaalfotod.
=== Dokumentaalfoto ===
Tüüpiliste dokumentaalfotograafia teemade hulka kuuluvad: häbiväärsed, diskrimineerivad või kahjulikud töö- või elamistingimused, mida seostatakse kindla täiskasvanute või laste hulgaga; terviseprobleemid või -skandaalid; keskkonna probleemid, inimõiguste rikkumine ning paljud probleemid. Lisaks sotsiaalsele dokumentaalfotograafiale on veel kaks eraldi dokumentaalteoste vormi: sõjafotograafia ja kaitsev/säilitav fotograafia'. Sõjafotograafia žanr – näitlikustatud [[Don McCullin]]i (s. 1935) fotograafilises töös – räägib iseenda eest. Kaitsev/säilitav fotograafia see-eest – näitlikustatud [[Ansel Adams]]i (1902–1984) poolt – on dokumentaalse loodusfotograafia tüüp, mis juhib tähelepanu eluslooduse ja keskkonna probleemidele. Tuleb siiski märkida, et dokumentalistika žanr hõlmab palju rohkemat kui ülal on välja toodud: [[Walker Evans]]i (1903–1975) tehtud depressiooni ajastu maapiirkonna portreed, [[Hans Namuth]]i (1915–1990) tehtud fotoseeria [[Jackson Pollock]]i [[tegevusmaal]]idest, nimetamaks vaid mõned. Ning kuidas tuleks kategoriseerida suurepärast fotokollektsiooni kaduvast Pariisi arhitektuurist, mille on kokku kuhjanud [[Eugene Atget]] (1857–1927) või [[Brassai]] (1899–1984) fotosid Pariisi ööelust või [[Charles Sheeler]]i (1883–1965) fotosid [[River Rouge|River Rouge’i]] autotehasest või [[Roman Vishniac]]i (1897–1990) loodud kroonikat juutide kultuurist Kesk- ja Ida-Euroopas enne [[holokaust]]i. Samuti võib mainida holokausti kunsti, mille hulka kuuluvad [[Margaret Bourke-White|Margaret Bourke-White’i]] [[Buchenwaldi koonduslaager|Buchenwaldis]] tehtud võimsad dokumentaalfotod.
Dokumentaalfotograafia on sama lai kui maailm, mida see üritab salvestada.<ref name="visual-arts-cork.com" />
 
=== Dokumentaalseriaal ===
129. rida ⟶ 124. rida:
=== Dokumentaalne lavateos ===
 
== LoendTuntud dokumentaliste ==
'''Dokumentaalfilmirežissööre'''
=== Kuulsaid dokumentaalfilmirežissööre ===
* [[Walter Ruttmann]] (1887–1941) – "[[Berliin:, Suurlinnasuurlinna sümfoonia]]" ("[[''Berlin: SymphonyDie ofSinfonie ader Metropolis]]")Großstadt'', 1927)
* [[LasloLászló Moholy-Nagy]] (1895–1946) – "[[Valguse mäng: must, valge, hall]]" ("[[Play of''Ein LightLichtspiel: Black,schwarz White,weiss Grey]]")grau'', 1930)
* [[Joris Iven]]Ivens (1898–1989) – "Vihm" ("Rain")''Regen'', 1929)
* [[Pare Lorentz]] (1905–1992) – "[[Ader, mis tegi tasandikud katki]]" ("[[''The Plow That Broke the Plains]]")'', 1936)
* [[Francis Thompson]] (1908–2003) –"[[N.Y., N.Y.]]", (1957)
* [[Jean RoucheRouch]] (1917–2004) – "[[Ühe suve kroonika]]" ("[[Chronicle''Chronique ofd'un a Summer]]")été'', 1960)
* [[Chris Marker]] (1921–2012) – "[[Päikeseta]]" ("[[''Sans Soleil]]"'', "[[ka ''Sunless]]")'', 1983)
* [[Alain Resnais]] (1922–2014) – "[[Öö ja udu]]" ("[[Night''Nuit Andet Fog]]")brouillard'', 19551956)
* [[Robert Gardner]] (1925–2014) – "[[Õndsuse mets]]" ("[[''Forest of Bliss]]")'', 1986)
* [[D. A. Pennebaker]] (s. 19251925–2019) – "[[Ära vaata tagasi]]" ("[[Don’t''Dont Look Back]]")'', 1967)
* [[Albert ja David Maysles|Albert]] (1926–2015) ja [[David Maysles]] (1931–1987) Maysles]] – "[[Müügimehed]]" ("[[''Salesmen]]")'', 1969)
* [[Frederick Wiseman]] (s.sündinud 1930) – "Keskkool" ("[[''High School]]")'', 1968;) ja "Sotsiaalmajad" ("[[''Public Housing]]")'', 1997)
* [[Godfrey Reggio]] (s.sündinud 1940) – "[[Koyaanisqatsi]]", (1982)
* [[Ross McElwee]] (s.sündinud 1947) – "[[Shermani marss]]" ("[[Sherman’s''Sherman's March]]"): A Meditation on the Possibility of Romantic Love In the South During an Era of Nuclear Weapons Proliferation'', 1986)
* [[Rob Reiner]] (s.sündinud 1947) – "[[See on Spinal Tap]]" ("[[''This isIs SpinalSpın̈al Tap]]"): A Rockumentary by Martin Di Bergi'', 1985)
* [[Nick BloomfieldBroomfield]] (s.sündinud 1948) – "[[Kurt ja Courtney]]" ("[[''Kurt and Courtney]]")'', 1998;) ja "[[Sünge magaja lood]]" ("[[''Tales of the Grim Sleeper]]")'', 2014)
* [[Péter Forgács]] (s.sündinud 1950) – "[[Doonau väljaränne]]" ("[[''Danube Exodus]]")'', 1999)
* [[Ken Burns]] (s.sündinud 1953) – "Mark Twain", (2001;) ja "[[Tühermaa]]" ("[[''The Dust Bowl]]")'', 2012)
* [[Marlon Riggs]] (1957–1994) – "[[Lahti seotud keeled]]" ("[[''Tongues Untied]]")'', 1989)
* [[Jenny Livingston]] (s.sündinud 1962) – "[[PariisParis põleb]]" ("[[''Paris Is Burning]]")'', 1991)
* [[Morgan Spurlock]] (s.sündinud 1970) – "[[Ülisuur mina]]" ("[[Supersize''Super Size Me]]")'', 2004)
* [[Amanda Wilder]] – "[[Elevandile lähenemine]]" ("[[''Approaching the Elephant]]")'', 2014)<ref name=":0">{{Netiviide|autor=Peter Biesterfeld|url=https://www.videomaker.com"/article/c06/18423-six-primary-styles-of-documentary-production|pealkiri=The six primary types of documentaries|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
'''Dokumentaalfotograafe'''
*[[Roger Fenton]] (1819–1869), pioneer– sõjafotograafias.sõjafotograafia teerajaja▼
=== Kuulsaid dokumentaalfotograafe ===
*[[Mathew Brady]] (1822–1896) – üks esimesi Ameerika Ühendriikide fotograafe, tuntud [[Ameerika Ühendriikide kodusõda|Ameerika Ühendriikide kodusõja]] jäädvustamise poolest
▲*[[Roger Fenton]] (1819–1869), pioneer sõjafotograafias.
*[[John Thomson]] (1837–1921), pioneer– sotsiaalfotograafiassotsiaalfotograafia teerajajaid, oli esimesi Kaug-Ida eluolu jäädvustanud fotograafe ja pildistas ka ajakirjale [[Street Life in London]] (1877).▼
*[[Mathew Brady]] (1822–1896), pildistas Ameerika kodusõda.
*[[Timothy H. O'Sullivan]] (1840–1882) – tuntud Ameerika Ühendriikide lääneosa metsiku looduse ja kodusõja sündmuste jäädvustajana
▲*[[John Thomson]] (1837–1921), pioneer sotsiaalfotograafias, pildistas ajakirjale [[Street Life in London]] (1877).
*[[William Jackson]] (1843–1942), – mõjukas maastikufotograaf, eritikes jäädvustas Ameerika Ühendriikide lääneosa, [[Wyoming]]i ja Yellowstone’i[[Yellowstone'i rahvuspark|Yellowstone]]'i piirkonnas.piirkonda▼
*[[Tim O'Sullivan]] (1840–1882), Ameerika lääne metsiku looduse fotograafia pioneer.
*[[Jacob Riis]] (1849–1914), kuulus– omatuntud teedrajava sotsiaaldokumentalistika fotode poolest, mis on tehtudpildistatud New Yorgi agulipiirkondadesagulites, eritineist tuntuim on seeria "Kuidas teine pool elab" (''How The Other Half Lives" ("Kuidas teine pool elab"'', 1890).▼
▲*[[William Jackson]] (1843–1942), mõjukas maastikufotograaf eriti [[Wyoming]]i ja Yellowstone’i piirkonnas.
*[[EugeneEugène Atget]] (1857–1927), – tunnustatud eeskätt oma fotoarhiivi eest, millekuhu fotod on tehtudkuuluvad [[Pariis]]i hoonetest. ja tänavatest tehtud fotod▼
▲*[[Jacob Riis]] (1849–1914), kuulus oma teedrajava sotsiaaldokumentalistika fotode poolest, mis on tehtud New Yorgi agulipiirkondades, eriti seeria "How The Other Half Lives" ("Kuidas teine pool elab", 1890).
*[[Lewis Hine]] (1874–1940), kuulus– omauuendusmeelne lapstööjõuajakirjanik töötingimusteja paljastamisefotograaf, poolestkes USA-skujutas fotodel lapstööjõu töötingimusi [[Lääne-Virginia]]s, [[Põhja-Carolina]]s, [[New Jersey osariik|New Jerseys]] ja mujal.▼
▲*[[Eugene Atget]] (1857–1927), tunnustatud eeskätt oma fotoarhiivi eest, mille fotod on tehtud [[Pariis]]i hoonetest.
*[[Charles Sheeler]] (1883–1965), – [[täpsusmaalija]] ja kommertsfotograaf, keskelle tööde keskmes oli tehnoloogia ja masinad, ta on tunnustatudtuntud ka ettevõtte [[Ford Motor]] autotehase pildistamise eest [[Michigan]]is.▼
▲*[[Lewis Hine]] (1874–1940), kuulus oma lapstööjõu töötingimuste paljastamise poolest USA-s [[Lääne-Virginia]]s, [[Põhja-Carolina]]s, [[New Jersey osariik|New Jerseys]] ja mujal.
*[[Roman Vishniac]] (1897–1990), – juudi-ameerika päritolu Ameerika fotograaf, kes kataloogis juudijuutide elu Kesk- ja Ida-Euroopas enne teistTeist maailmasõda.▼
▲*[[Charles Sheeler]] (1883–1965), [[täpsusmaalija]], kes on tunnustatud ettevõtte [[Ford Motor]] autotehase pildistamise eest [[Michigan]]is.
*Walker Evans (1903–1975) ja [[Dorothea Lange]] (1895–1965) – fotoajakirjanikud, kes on tuntud [[Ülemaailmne majanduskriis|ülemaailmse majanduskriisi]] mõjude tõttu kannatanud üksikisikutest ja peredest tehtud portreefotode poolest
▲*[[Roman Vishniac]] (1897–1990), juudi-ameerika fotograaf, kes kataloogis juudi elu enne teist maailmasõda.
*Ansel Adams (1902–1984) – maastikufotograaf, kes kujutas Ameerika lääneosa metsikut loodust
*[[Walker Evans]] (1903–1975) ja [[Dorothea Lange]] (1895–1965), kuulsad oma depressiooni ajastu üksikisikute ja perede portreefotode poolest.
*[[Ken Domon]] (1909–1990) – tuntuim 20. sajandi [[Jaapan|Jaapani]] fotograaf, tunnustatudkeda tuntakse eelkõige [[Hiroshima]] aatomipommi ellujäänuteplahvatuses fotodeellu eestjäänutest tehtud fotode ja söekaevanduse kommuunis valitseva laste vaesusevaesusest tehtud fotode eest [[ChikuhoKyūshū|Kyushus]]s [[Kyushu]]s.▼
*[[Ansel Adams]] (1902–1984), kuulus Ameerika lääne metsiku looduse fotografeerimise poolest.
*[[Hans Namuth]] (1915–1990), – kuulus oma fotoseeriate poolest sellistest kunstnikest nagu [[Jackson Pollock]] ja kubist, [[Stuart Davis]]; popkunstnik, [[Andy Warhol]], [[George Segal]] ja, [[Roy Lichtenstein]]; minimalist skulptor, [[Richard Serra]] ja teised.jt▼
▲*[[Ken Domon]] (1909–1990), tunnustatud [[Hiroshima]] aatomipommi ellujäänute fotode eest ja söekaevanduse kommuunis valitseva laste vaesuse fotode eest [[Chikuho]]s [[Kyushu]]s.
*[[Diane Arbus]] (1923–1971), kurikuulus– omatuntud friikidestmarginaliseeritud inimestest tehtud fotode poolest.▼
▲*[[Hans Namuth]] (1915–1990), kuulus oma fotoseeriate poolest kunstnikest nagu [[Jackson Pollock]] ja kubist [[Stuart Davis]]; popkunstnik [[Andy Warhol]], [[George Segal]] ja [[Roy Lichtenstein]]; minimalist skulptor [[Richard Serra]] ja teised.
*[[Robert Frank]] (1924–2019) – dokumentaalfotograaf ja -filmitegija, keda teatakse eelkõige raamatu "Ameeriklased" (''The Americans'', 1959) eest
▲*[[Diane Arbus]] (1923–1971), kurikuulus oma friikidest tehtud fotode poolest.
*[[Larry Burrows]] (1926–1971), – ajakirja [[LIFELife]] fotoajakirjanik, kes onfotografeeris üheksa tunnustatudaastat [[Vietnami sõda|Vietnami sõja]] fotoesseedeajal eest.toimunut▼
*[[Robert Frank]] (s. 1924), tunnustatud oma sarja "[[The Americans]]" ("Ameeriklased", 1959) eest.
*Don McCullin (sündinud 1935) – fotoajakirjanik, hinnatud sõjapiirkondades asuvate inimeste ja linnaelu kujutamise poolest
▲*[[Larry Burrows]] (1926–1971), ajakirja [[LIFE]] fotoajakirjanik, kes on tunnustatud [[Vietnami sõda|Vietnami sõja]] fotoesseede eest.
*[[Steve McCurry]] (s.sündinud 1950), – tuntud eeskätt ajakirja [[National Geographic]] fotokunstnikuna., tema tuntuim töö on "Afgaani tüdruk" (''Afghan Girl'', 1984)▼
*[[Don McCullin]] (s. 1935), kõrgelt hinnatud [[sõjapiirkond]]ades asuvate isikute fotograaf.
*[[Nan Goldin]] (s.sündinud 1953), – feministist fotograaf, kes on tunnustatud oma teedrajava töö eest sotsiaalsete vähemuste (eelkõige [[LGBT]]) seas., tuntuim töö on näitus "Seksuaalsõltuvuse ballaad" (''The Ballad of Sexual Dependency'', 1986)▼
▲*[[Steve McCurry]] (s. 1950), tuntud eeskätt ajakirja [[National Geographic]] fotokunstnikuna.
*[[Nadav Kander]] (sündinud 1961) – maastiku- ja portreefotograaf, tuntud ilustamata fotoseeriate poolest, mis on tehtud [[Jangtse]] jõest [[Hiina]]s<ref name=":1">{{Netiviide|url=http://www.visual-arts-cork.com/photography/documentary.htm|pealkiri=Documentary photography (1860–present)|väljaanne=Visual-arts-cork.com|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
▲*[[Nan Goldin]] (s. 1953), feministist fotograaf, kes on tunnustatud oma teedrajava töö eest sotsiaalsete vähemuste seas.
*[[Nadav Kander]] (s. 1961), tuntud oma ilustamata fotoseeriate poolest, mis on tehtud [[Jangtse]] jõest [[Hiina]]s.<ref name="visual-arts-cork.com" />
 
== Viited ==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Dokumentalistika"