Vikipeedia

Dokumentalistika: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
MdsShakil (arutelu | kaastöö)
141 muudatust
P Undid edits by 85.253.129.186 (talk) to last version by Vihelik: test edits, please use the sandbox
Echoecho (arutelu | kaastöö)
1341 muudatust
Resümee puudub
2. rida:
'''Dokumentalistika''' ([[inglise keel]]es ''documentary'', [[prantsuse keel]]es ''documentaire'') on dokumentaalteoste ehk dokumentaariumide – [[dokumentaalfilm]]i, -seriaali, foto, kirjandus- või lavateose – loomine, tõsielu kujutamine. Võimalik kasutus: dokumentalistika filmikunstis.<ref name="otItx" />
 
== PäritoluAjalugu ==
Dokumentaalteoseid on loodud filmi ja foto algusaegadest saadik, rohkem kui 150 aastat.
=== Dokumentaalfilm ===▼
Dokumentalistika meetodid ja stiilid on ajaloo vältel määratult muutunud. Esialgu oli selle arengu tõukajaks vajadus edastada "elu sellisena, nagu see on", takistuseks said aga tehnilised võimalused.<ref name="gU0mF" /> 19. sajandi lõpus kasutati filmi lihtsate hetkede (nt paadi sildumise või rongi jaama jõudmise) jäädvustamiseks. Prantsuse filmipioneerid, vennad [[Auguste ja Louis Lumière]] filmisid 1895. aastal mitu sellist filmi, millest enamiku kestus oli tehnoloogia piirangute tõttu vähem kui minut.
 
[[Poola]] kirjanik ja filmilooja [[Bolesław Matuszewski]] oli üks esimesi, kes dokumentaalfilmist kirjutas ja seda kirjutises "Une nouvelle source de l'histoire. Création d'un dépot de cinématographie d'histoire" (1898) ka määratleda püüdis.<ref>{{Raamatuviide|autor=Scott MacKenzie|pealkiri=Film manifestos and global cinema cultures: A critical anthology|aasta=2014|kirjastus=University of California Press|lehekülg=520|isbn=9780520957411}}</ref> Dokumentaalfilmi termini väljamõtlejaks peetakse Šoti filmilavastajat [[John Grierson|John Griersonit]],<ref name="globians.com" /> kes kasutas seda 1926. aastal [[Robert Flaherty]] filmi "Moana" arvustuses.<ref>{{Raamatuviide|autor=Ann Curthoys, Marilyn Lake|pealkiri=Connected worlds: history in transnational perspective|aasta=2005|kirjastus=Australian National University Press|lehekülg=151|isbn=1920942440|url=https://books.google.ee/books?id=JE6YM8jcRucC&pg=PA151&dq=john+grierson+documentary+1926&hl=en&ei=5wkUTcb5OMq7hAeixPW2Dg&sa=X&oi=book_result&ct=result&redir_esc=y#v=onepage&q=john%20grierson%20documentary%201926&f=false}}</ref>
Enne 1900. aastat olid '''dokumentaalfilmid''' lihtsate hetkede, nagu paadi sildumine või rongi jaama jõudmine, filmile jäädvustamise viis. Kaks prantsuse venda [[Auguste ja Louis Lumière]] filmisid mitu sellist filmi, enamiku kestus vähem kui minut, kuna see oli kõik, milleks filmitehnoloogia tol ajal võimeline oli. [[Poola]] kirjanik ja filmitegija [[Bolesław Matuszewski]], oli üks esimesi, kes sellest žanrist kirjutas ja seda identifitseeris aastal 1898, aga liikvel on müüt, et [[John Grierson]] oli see, kes mõtles välja dokumentaalfilmi termini aastal 1926.<ref name="globians.com" />
 
[[20. sajand]]isajandi alguses domineerisid dokumentalistikamaastikuldokumentalistikas reisi kirjeldavad filmid, millele(nimetati viidativaatepildilisteks kuifilmideks), vaatepildilistele filmidele. Reisikirjeldusedmis andsid ühiskonnalepublikule võimaluse näha teisi kultuure läbi kaamera[[objektiiv]]i kaudu. SeeTegu toimusoli [[tummfilm|tummfilmidega]]ide ajastul, seega tihtipealetavaliselt juhatasid jutuvestjad filmi sisse ja jutustasid kinodeskohapeal olevatest kõnepultidestkõnepuldist filmile peale. Filmitööstus tervikuna oli selleks ajaks juba veidi arenenud ningSellised dokumentaalfilmidlfilmid ei olnud enam lühikesed klipid. Enamik oli umbes 80 minutit pikad ningja neid näidati kahelt 16&nbsp;mm filmirullilt, kumbki kuni 300&nbsp;m pikk. SelTol ajal tehti ka palju biograafilisi dokumentaalfilme. [[Pathé]],Kõige prantsusesuurem filmikompanii,selliste misfilmide eksisteerib tänaseni,tootja oli sellistePrantsuse dokumentaalfilmidefilmitootja kõige suurem tootja[[Pathé]].▼
'''Dokumentaalfotograafia''' alget võib näha briti fotograafi [[Philip Delamotte|Philip Delamotte’i]] (1821–1989) töös, kes oli esimeste fotograafide hulgas, kes kasutasid fotograafiat kui oluliste sündmuste – nagu [[Kristallpalee]] lammutamine – jäädvustamise vahendit, pärast [[kalotüüpia]] leiutamist. [[Francis Frith]]i (1822–1998) ja teiste fotograafide firmadele, nagu [[London Stereoscope]] ja [[Photographic Co]], tellimustöödena tehtud reisifotod esindavad samuti olulist alguspunkti. Inimesed olid väga huvitatud detailsetest piltidest kaugetest paikadest, kuulsatest inimestest ja olulistest sündmustest. [[Roger Fenton]]i (1819–1969) poolt Krimmis pildistatud lahinguvälja maastikud ja inimhulgad olid tõelised sõja kujutused, kuigi tänapäeva standardite järgi igavad. Trüki väljaandja [[Thomas Agnew|Thomas Agnew']] rahalisel toetusel läks Fenton [[Krimm]]i pildistama koos Briti valitsuse õnnistusega. Oli ilmnenud suur skandaal – iga ühe sõduri kohta, kelle olid tapnud venelased, oli surnud viis sõdurit haiguse tõttu. Uus valitsus pidi tõestama, et nüüd anti vägedele õiged rajatised. See on üks põhjuseid, miks Fentoni 360 fotol on tihti kujutatud korralikke laagristseene, varustust, ametlikke ohvitseride gruppe ja lahinguvälju kaua aega pärast võitlust. Surnukehi on näha harva. Inimesed ütlesid, et kaamera ei suuda valetada, kuigi reaalsust ja tõde moonutati juba siis, [[1855]]. aastal.<ref name="visual-arts-cork.com" />▼
 
==== Kino kuldajastu (1920.–1940. aastad) ====
== Ajalugu ==
1920.–1940. aastaid nimetatakse filmi kuldajaks. Tol perioodil loodi mahukaid kinematograafilisi heli ja eriefektidega teoseid ning film läbis palju uuendusi.
▲=== Dokumentaalfilm ===
Dokumentalistika meetodid ja stiilid on läbi ajaloo muutunud. Esialgu oli selle arengu tõukajaks vajadus edastada "elu nagu see on", piduriks/takistuseks said aga tehnilised võimalused.<ref name="gU0mF" />
 
Dokumentaalfilmides võeti omaks [[romantism]], mille näiteks on dokumentaalfilmiklassika, [[Robert J. Flaherty]] lavastatud etnograafiline film "[[Nanook põhjast]]" (''Nanook of the North'', 1922). 1920. aastatel kujutati ka suurlinnaelu (nn linnasümfooniafilmid), selle valdkonna tähtsaimad näited on [[Walter Ruttmann|Walter Ruttmanni]] lavastatud "[[Berliin, suurlinna sümfoonia]]" (''Berlin: Die Sinfonie der Großstadt'', 1927) ja [[Dziga Vertov|Dziga Vertovi]] lavastatud eksperimentaalne dokumentaalfilm "Inimene filmikaameraga" (''Человек с кино-аппаратом'', 1929).
==== 20. sajandi alguse dokumentaalfilmid ====
▲[[20. sajand]]i alguses domineerisid dokumentalistikamaastikul reisi kirjeldavad filmid, millele viidati kui vaatepildilistele filmidele. Reisikirjeldused andsid ühiskonnale võimaluse näha teisi kultuure läbi kaamera[[objektiiv]]i. See toimus [[tummfilm]]ide ajastul, seega tihtipeale juhatasid jutuvestjad filmi sisse ja jutustasid kinodes olevatest kõnepultidest filmile peale. Filmitööstus tervikuna oli selleks ajaks juba veidi arenenud ning dokumentaalfilmid ei olnud enam lühikesed klipid. Enamik oli umbes 80 minutit pikad ning neid näidati kahelt 16&nbsp;mm filmirullilt, kumbki kuni 300&nbsp;m pikk. Sel ajal tehti ka palju biograafilisi dokumentaalfilme. [[Pathé]], prantsuse filmikompanii, mis eksisteerib tänaseni, oli selliste dokumentaalfilmide kõige suurem tootja.
 
1910. aastatel lisandus dokumentaalfilmide alažanr – ringvaade. Ringvaateid näidati tavaliselt kinos enne filmi algust. Venemaal andis Dziga Vertov koos [[Jelizaveta Svilova]] ja [[Mihhail Kaufman|Mihhail Kaufmaniga]] välja 22-osalise ringvaate (Кино-Правда, tõlkes "kinematograafiline tõde"), mille keskmes oli "filmis tõe kujutamine" – Vertov uskus, et kaamerad on tõetruumad kui inimsilm. Maailmasõdade ajal lisandusid sõjasündmusi kujutavad ringvaated ja filmid, kuid näiteks lahingustseene ka taaslavastati: filmimeeskonnad pärast lahingute lõppu ja filmisid lavastatud stseene.
==== Möirgavad 1920ndad ====
1920.–1940. aastatel jõudis film tervikuna kuldsesse ajastusse. Loodi suuri [[kinematograafiline|kinematograafilisi]] produktsioone koos heli ja eriefektidega ning filmimaailm muutus igaveseks. Dokumentaalfilmid võtsid omaks [[romantism]]i ning sel ajal loodi üks kuulsamaid dokumentaalfilme – [[Robert J. Flaherty]] "[[Nanook of the North]]" ("[[Nanook põhjast]]"). 1920ndatel nähti ka nn linnasümfooniafilme, mille tegevuskohaks olid suurlinnad ning mille eesmärgiks oli jäädvustada nende linnade elu ja tegevusi. Neist kõige kuulsamad – "[[Berlin, Symphony of a Great City]]" ("[[Berliin, suurlinna sümfoonia]]") ja "[[The Man with a Movie Camera]]" ("[[Inimene filmikaameraga]]"). Selle ajastu dokumentaalfilmi stiilide hulka kuulus veel [[Kino-Pravda]], mida võib otse tõlkida kui kinematograafilist tõde. [[Dziga Vertov]] uskus, et kaamerad on tõetruumad kui inimsilm ning tegi sellest filmižanri. Ringvaate traditsioon on veel üks stiil, mida on oluline teada, mõistmaks selle aja dokumentaalfilme. Enamik dokumentaalfilmides nähtavatest lahingustseenidest (näiteks [[I maailmasõda|I maailmasõjast]]) on tegelikult taaskehastused. Tihtipeale saabusid filmimeeskonnad pärast lahingute lõppu ning taaslõid stseenid selleks, et neid filmida.
 
==== PropagandaTeisest sündmaailmasõjast sajandi lõpuni ====
Just enneEnne [[Teine maailmasõda|teiseTeise maailmasõja]] algust ja terve [[Külm sõda|külma sõja]] vältel lõid õitsemaõitses [[propagandafilm|propagandafilmide]]id žanr. NeedPropagandafilmid loodi selleks, et veenda publikutpubliku mingis kindlas vaatenurgas veenmiseks ning tihtipealeneed olidvalmisid needsageli valitsuse tellimustöödtellimusel. Kõige kuulsamtuntum propagandafilmi näide propagandafilmiston oli "[[TriumphLeni ofRiefenstahl|Leni the WillRiefenstahli]]" (lavastatud "[[Tahte triumf]]" (''Triumph des Willens'', 1935), mille tellijaks olitellis [[Adolf Hitler]] selleks, et natsiideed propageerida. Natsid ei olnud aga ainukesed, kes propagandat kasutasid, [[USA]]Kolmas ja [[Nõukogude Venemaariik|Natsi-Saksamaa]] toetusid tugevalt propagandafilmidele külma sõja ajalpropageerimiseks. [[Kanada]] lõi propaganda eesmärgil [[Film Board]]i ([[Filminõukogu]])filminõukogu, miset lõitoota [[Joseph Goebbels|Joseph Goebbelsi]] ja Natsi-[[Saksamaa]] loodud filmidele vastupropaganda filme. Ka [[Ameerika Ühendriigid]] ja [[Nõukogude Venemaa]] toetusid külma sõja ajal tugevalt propagandafilmidele.
 
1950.–1960. aastatel arendati tehnikat, et see suudaks rahuldada filmitegijate kasvanud nõudmisi. Tehnoloogia areng muutis seega viisi, kuidas dokumentaalfilme filmiti. Ilma kindla stsenaariumita dokumentaalfilm, milles jäädvustatakse isiklikke ehedaid emotsioone, nn ''[[Cinemacinéma veritévérité]],'' (ilma kindla stsenaariumita jäädvustatud dokumentaalfilm<ref name="iY0tJ" />) ja lähedanefilm, žanr ''[[direct cinema]]''kus (tõde ja kunst sünnivad spontaanselt otse kaamera ees, nn ''[[direct cinema]]''<ref name="GQDa6" />) toetusid valgustusele, usaldusväärsetele kaameratele ja paremale helitehnoloogiale. ''Cinema verité'' ideaaliks oli jälitada kedagi kriisisituatsioonis kaameraga selleks, et jäädvustada isiklikke ja autentseid reaktsioone. Kaamerameeskonna ja filmitava vahelise suhtluse maht varieerus vastavaltsõltus režissööri soovidelesoovidest ja tematõekspidamistest filosoofiale.ning Sellinekuna filmimisstiilmaterjali kasutasoli väga mahukatpalju, filmimaterjaliomandas ningmonteerija monteerijastfilmi sailoomise protsessijuures olulinenii osa,kaaluka nad said lausa nii oluliseksrolli, et mitmedta võis nimetatisaada kaasrežissööriks.▼
==== ''Cinema verité'' ====
▲1950.–1960. aastatel arendati tehnikat, et see suudaks rahuldada filmitegijate kasvanud nõudmisi. Tehnoloogia areng muutis seega viisi, kuidas dokumentaalfilme filmiti. ''[[Cinema verité]]'' (ilma kindla stsenaariumita jäädvustatud dokumentaalfilm<ref name="iY0tJ" />) ja lähedane žanr ''[[direct cinema]]'' (tõde ja kunst sünnivad spontaanselt otse kaamera ees<ref name="GQDa6" />) toetusid valgustusele, usaldusväärsetele kaameratele ja paremale helitehnoloogiale. ''Cinema verité'' ideaaliks oli jälitada kedagi kriisisituatsioonis kaameraga selleks, et jäädvustada isiklikke ja autentseid reaktsioone. Kaamerameeskonna ja filmitava vahelise suhtluse maht varieerus vastavalt režissööri soovidele ja tema filosoofiale. Selline filmimisstiil kasutas väga mahukat filmimaterjali ning monteerijast sai protsessi oluline osa, nad said lausa nii oluliseks, et mitmed nimetati kaasrežissööriks.
 
==== Tänapäevased dokumentaalfilmidTänapäeval ====
21. sajandil on tehnika arenenud nii kiiresti, et dokumentaalfilmikunst alles kompab võimalusi, mis sellega kaasnevad. Enam ei kulutata jõudu filosoofilistele vaidlustele teemal – mis on ausam või dokumentaalsem. Lugusid jutustatakse kõikide teadaolevate filmikeele vahenditega.
 
TänapäevasedTänapäevastes dokumentaalfilmiddokumentaalfilmides on võtnudvõetud aluseks ''cinemacinéma veritévérité'' ja kombineerinudkombineeritud seda narratiivsema stiiliga. ningTeemavaldkondade ulatus on lai, hõlmatakse suurt hulka teemasid, poliitikastnagu poliitika filmis "[[Fahrenheit 9/11|Fahrenheit 9/11-s]]" kuni(2004, lavastaja [[Michael Moore]]), religiooninireligioon filmis "[[Religulous]]" ja(2008, keskkonnakaitsenilavastaja filmis "[[AnLarry Inconvenient TruthCharles]]") ja keskkonnakaitse filmis ("[[Ebamugav tõde]]"). Dokumentaalfilmi(''An tegijatestInconvenient naguTruth,'' 2006, lavastaja [[MichaelDavis MooreGuggenheim]] on saanud omamoodi kuulsused). VõrreldesMängufilmidega mängufilmidegavõrredes on dokumentaalfilmid vägaodavamad odavadtoota ning tõmbavad populaarsuse tõttu tõmbavadligi nadtuntud liginimesid, kamille A-listitulemusena kuulsusi,on muutessee dokumentaalfilmidvaldkond muutunud väga tulusaks äriks. Läbi teenuste nagu [[Netflix|Netflixi]] voogedastusplatvormi ja tasuliste telekanalite suudavadabil dokumentaalfilmidjõuavad jõudaneed suurema publikuni kui kunagi varem.<ref name="globians.com" />
 
Arenenud on ka filmivaatajad, muutunud on nende arusaam filmikeelest ja ootused pakutavale. Märksõnad on "intiimsus", "mängulisus", ja "draama".
 
=== Dokumentaalfotograafia ===
▲'''Dokumentaalfotograafia''' alget võib näha briti fotograafi [[Philip Delamotte|Philip Delamotte’i]] (1821–1989) töös, kes oli esimeste fotograafide hulgas, kes kasutasid fotograafiat kui oluliste sündmuste – nagu [[Kristallpalee]] lammutamine – jäädvustamise vahendit, pärast [[kalotüüpia]] leiutamist. [[Francis Frith]]i (1822–1998) ja teiste fotograafide firmadele, nagu [[London Stereoscope]] ja [[Photographic Co]], tellimustöödena tehtud reisifotod esindavad samuti olulist alguspunkti. Inimesed olid väga huvitatud detailsetest piltidest kaugetest paikadest, kuulsatest inimestest ja olulistest sündmustest. [[Roger Fenton]]i (1819–1969) poolt Krimmis pildistatud lahinguvälja maastikud ja inimhulgad olid tõelised sõja kujutused, kuigi tänapäeva standardite järgi igavad. Trüki väljaandja [[Thomas Agnew|Thomas Agnew']] rahalisel toetusel läks Fenton [[Krimm]]i pildistama koos Briti valitsuse õnnistusega. Oli ilmnenud suur skandaal – iga ühe sõduri kohta, kelle olid tapnud venelased, oli surnud viis sõdurit haiguse tõttu. Uus valitsus pidi tõestama, et nüüd anti vägedele õiged rajatised. See on üks põhjuseid, miks Fentoni 360 fotol on tihti kujutatud korralikke laagristseene, varustust, ametlikke ohvitseride gruppe ja lahinguvälju kaua aega pärast võitlust. Surnukehi on näha harva. Inimesed ütlesid, et kaamera ei suuda valetada, kuigi reaalsust ja tõde moonutati juba siis, [[1855]]. aastal.<ref name="visual-arts-cork.com" />
 
Dokumentaalfotograafiat juhtis algselt soov jäädvustada tähtsaid sündmusi. Samuti jäädvustati reisikogemusi ja sõjasündmusi.
 
99. rida:
=== Dokumentaalfilm ===
Sõnaraamatu järgi on dokumentaalfilm "näitlejateta, tõsielulisi sündmusi kujutav film".<ref name="1u8Ty" />
 
Tavapärane nägemus dokumentaalfilmidest on see, et need dokumenteerivad reaalsust, esindavad objektiivset tõde ega kaasa väljamõeldud elemente. Need on mõned omadused, mida televisiooni jaoks tehtud ajakirjanduslikelt dokumentaalfilmidelt oodatakse, mis keskenduvad päevakohastele sündmustele. Ometi on dokumentaalfilmi vorm palju muutunud alates kino algusaegadest.
 
Šoti dokumentaalfilmi pioneer John Grierson, kes esmakordselt 1926. aastal dokumentaalfilmi mõiste sõnastas, defineeris seda kui "reaalsuse loomingulist käsitlust". Kommenteerides [[Robert Flaherty]] varaseid antropoloogilisi filme ("[[Nanook põhjast]]" 1922; "[[Moana]]" 1926), mis olid rohkem segu dokumenteerimisest ja väljamõeldisest, arvas Grierson, et dokumentaalfilmide puhul on tegemist võrdväärselt nii kunsti tegemisega kui faktide esitamisega.<ref name="videomaker.com" />
 
=== Dokumentaalfotograafia ===
108. rida ⟶ 110. rida:
=== Dokumentaalfilm ===
'''Kirjeldav võte''' – kirjeldav viis on kõige tuntum. Kirjeldavad dokumentaalfilmid on suure eeltööga ning mõnikord nimetatakse neid ka esseefilmideks, kuna nende eesmärgiks on asju seletada – sündmusi, teemasid, eluviise, maailmu ja eksootilisi keskkondi, millest me vähe teame. Tüüpilised produktsioonielemendid on intervjuud, illustratiivsed visuaalid, pisut aktuaalsust, kohati mõned graafilised elemendid ja fotod ning "Jumala hääl", mis jutustab loole peale. Käsikirjaline jutustus ühendab loo elemendid ja tihtipeale avab teesi või argumenti.
 
<br>
'''Jälgiv võte''' – jälgiv dokumentaalfilm on kõikidest võtetest kõige analüüsitum. Seda võtet nimetatakse ka ''cinema verité''ks, otseseks kinoks või kärbes-seinal dokumentaalfilmiks. Jälgivad dokumentaalfilmid püüdlevad filmis realismi poole.
 
<br>
'''Osavõttev võte''' – kohtumine filmitegija ja subjekti vahel salvestatakse ning filmitegija suhestub aktiivselt olukorraga, mida dokumenteeritakse. Osavõttev võte püüdlev vahetuse poole ja esitleb tihtipeale filmitegija vaatenurka.
 
<br>
'''Refleksiivne eehk enesekohane võte''' – sellise võttega tehtud dokumentaalfilmid provotseerivad publikut küsitlema dokumentalistika autentsust üldisemas mõttes. Refleksiivsed dokumentaalfilmid vaidlustavad eeldusi ja ootusi, mis selle endaga seoses võivad tekkida.
 
<br>
'''Poeetiline võte''' – kirjanduslik teos, milles erilist tähelepanu pööratakse tunnete ja ideede väljendamisele läbi isepärase stiili ja rütmi. Eesmärgiks on luua mulje või tundmus mitte argumenteerida mingit ideed.
 
<br>
'''Performatiivne eehk etenduslik võte''' – täpselt vastupidine jälgivale võttele, kus režissööri eesmärgiks on tagasihoidlik jälgimine. Performatiivne dokumentaalfilm rõhutab filmitegija enda seotust subjektiga. Filmitegija näitab suuremat poliitilist või ajaloolist reaalsust läbi enda kogemuse akna. Selle asemel, et toetuda kirjeldavale lähenemisele, veenmise retoorikale, saab performatiivsest filmitegijast isiklik teejuht, kes näitab asju nii nagu need on läbi toore emotsiooni.<ref name="videomaker.com" />
 
=== Dokumentaalfoto ===
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Dokumentalistika"