Kõrgem Usuteaduslik Seminar: erinevus redaktsioonide vahel

Eesti Baptisti Jutlustajate Seminar avas uksed kevadel 1922, võttes vastu esimesed õppurid, kelle hulgas oli nii naisi kui mehi. Kooli direktoriks oli rahvusvaheliselt tuntud [[Adam Podin]], kes elas ja töötas baptisti vaimulikuna Keilas. Seal alustaski seminar, olles esimeseks süstemaatilist usuteaduslikku haridust andvaks vabakiriklikuks õppeasutuseks Eestis. 1938. aastal hakkas seminari juhtima magister [[Osvald Tärk]], kes oli hariduse saanud USA-s. Selleks ajaks oli kool – nüüd nimega Eesti Baptisti Usuteaduse Seminar – saanud oma maja Tallinnas, [[Paldiski maantee]] 46b.

Vaimulikke koolitav õppeasutus suleti 1940. aastal nõukogude ateistliku võimu käsulkorraldusel. Kuid lugu ei kadunud, vaid suunas uut vaimulike ja kaastööliste põlvkonda: inspireeris iseõppimist, julgustas avama poolsalajasi kaugõppekursuseid 1956-1960, motiveeris looma mitteformaalseid õppegruppe ja endistele õppejõududele eksameidki sooritama. Mingis seletamatus lootuses säilitati seminari raamatuid ja protokollikausta [[Kohila baptisti palvemaja]] pööningul. 1970. aastate lõpul õnnestus Eestist saata Saksa DV-sse usuteadust õppima kolm pastorit: [[Peeter Roosimaa]], [[Ermo Jürma]] ja [[Joosep Tammo]]. Neist said hiljem taasavatud seminari õppejõud.