Kodutus: erinevus redaktsioonide vahel

Kodutus kui nähtus polnud Eestis enne 1990. aastaid päris tundmatu, kuid oli siiski haruldane. Nõukogude perioodil käsitleti kodutust kui antisotsiaalset, sotsialistlikku ühiskonda sobimatut nähtust. Elukohata isikud suunati tööle suurettevõtetesse, kust nad said ka eluaseme (koha ühiselamus). Nähtavaks muutus kodutus Eestis 1990. aastate alguses, saavutades oma kõrgaja 1994–1995.<ref>Kõre, J. (2003). Kodutus ja sotsiaaltöö – Eesti lahendused. ''Sotsiaaltöö'', nr 1, 15–20.</ref> 2017. aasta seisuga onoli kodutute arv Eestis vahemikus 2300–2500 inimest.<ref name=":0" /> 2012. aastal Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse tellimusel valminud uuringu kohaselt elasTallinnas umbes 1200 koduta inimest, neist ligi 200 lapsed. Kõige enam täiskasvanud kodutuid oli vahemikus 51–60 eluaastat, 65% kodututest on mehed ja 35% naised. Enne kodutuks jäämist olid 35% kodututest üürnikud, 24% eluruumi omanikud ning 30% elasid kas elukaaslase või lähisugulase korteris. Kodutuks jäämise peamisteks põhjusteks olid erinevatel põhjustel korterist ilmajäämine (22%), perekonna lagunemine (18%) ning raskused üüri maksmisel (18%).<ref>{{Raamatuviide|autor=Tallinna Sotsiaaltöö Keskus|pealkiri=Kodutud Tallinnas. Uuringu aruanne|aasta=2012|koht=Tallinn}}</ref>