|
'''Gladiaator''' ([[ladina keel]]es ''gladiator'') oli [[Vana-Rooma]]s elukutseline võitleja, kes pealtvaatajate [[meelelahutus]]eks võitles teiste gladiaatorite või [[metsloom]]adega, enamasti [[elu]] ja [[surm]]a peale.<ref name="Antiigileksikon" />
Sõna "''gladiaator"'' tuleb sõnast ''[[gladius]]'', mis tähendab ladina keeles [[leegionär|leegionäri]] lühikest kaheteralist [[mõõk]]a<ref name="Antiigileksikon" />, mida kasutasid ka [[leegionär]]id.
Gladiaatorite ründerelvad olid mõõk, torke[[oda]], võrk ja [[kolmhark]]. KaitsevarustuseksKaitsevarustuses olid suur või väike [[kilp]], erikujulised [[kiiver|kiivrid]], tepitud või metallist varrukad ning reie- ja säärekaitsmed. Nende varustus ja relvastus erines leegionäride omast.<ref name="HJyet" />
==Ajalugu==
Gladiaatorite võitlusedGladiaatorivõitlused said alguse [[etruskid]]e tavast tuua surnute auks [[rituaal]]seid [[inimeste ohverdamine|inimohvreid]].<ref name="Antiigileksikon" />
Esimesed gladiaatorite võitlusedgladiaatorivõitlused [[Rooma]]s toimusid [[264 eKr]]<ref name="Antiigileksikon" /> [[Forum Boarium]]il [[Marcus Brutus|Marcus]] ja [[Decimus Brutus]]e vahel, nende isa [[matused|matustel]]. Kui algul peeti Roomas gladiaatorite võitlusigladiaatorivõitlusi samuti rituaalsete toimingutena, mida korraldati surnud ülikute mälestuseks, siis üsna pea muutusid võitlused vaid publikule mõeldud meeliköitvaiksmeeliköitvaks [[Etendus|etendusteksetenduseks]].<ref name="Antiigileksikon" /> Esialgu korraldasid võitlusi rikkad üksikisikud. [[Rooma vabariik|Rooma vabariigi]] ajal kasutasid [[Poliitik|poliitikud]] gladiaatorite etendusigladiaatorietendusi selleks, et teenida rahva poolehoidu.<ref name="Antiigileksikon" /> Mängude korraldajate tähtsust ja rikkust näitas võitlevate gladiaatoripaaride arv. Pärast gladiaatoritegladiaatorivõitlusi võitlusilavastati sisustativõitluspäeva võitlusteteises päevapooles teine pool lavastatud jahigajaht (''[[:en:Venatio|venationes]]'') ja kurjategijatehukati avalikuavalikult [[hukkamine|hukkamisega]]kurjategijaid (''noxii''). Hukati pigemenamasti neid, kes polnud nõus gladiaatoriks saama. Vaatemängu korraldajat nimetati ''editor'', ''munerator'' või ''dominus'' ja teda austati [[magistraat|magistraadi]] ametlike märkidega. Hiljem oli [[Vana-Rooma keiser|keisritel]] peaaegu täielik [[monopol]] metsloomade jahtimetsloomajahi, avalikkeavaliku hukkamisihukkamise ja gladiaatorite võitlusigladiaatorivõitlusi hõlmavate "mängude" (''ludi circenses'') etendamisel. Tavaliselt oli etendustel [[muusika]]line saade.
[[Pilt:Colosseum-interior.01.JPG|pisi|Colosseumi sisevaade]]
[[Pilt:Ludus magnus Rome 2006.jpg|pisi|''Ludus Magnus'']]
Gladiaatorite mängudGladiaatorimängud (''munus'', mitmuses ''munera'') toimusid [[amfiteater|amfiteatrites]]. Mängude tähtsust näitab asjaolu, et nende jaoks rajati väga suuri areene.<ref name="Antiigileksikon" /> Suurim amfiteater oli [[Colosseum]], mis mahutas 50 tuhat000 pealtvaatajat.<ref name="A9IRy" />
Gladiaatorite võitluste tippaeg oli [[1. sajand eKr]] kuni [[2. sajand]]. [[65 eKr]] korraldas [[Caesar]] oma [[ediil]]iks saamise tähistamiseks suurejoonelisedsuurejoonelise vaatemängudvaatemängu, kus võitlesid 640 gladiaatorit. Caesar oleks tahtnud rohkem gladiaatoreid, kuid [[Rooma senat]], kes kartis äsjase [[Spartacuse ülestõus|Spartacuse ülestõusu]] sarnast mässu gladiaatorite seas, ei andnud rohkemaks luba. Seni olid kõik gladiaatorite võitlusedgladiaatorivõitlused kuulunud matusetseremooniate juurde;. Caesar laskis need mängud pühendada oma isale, kes oli surnud kakskümmend20 aastat varem. Selle mõjulSeetõttu ei peetud hiljem vajalikuks gladiaatorite võitlusigladiaatorivõitlusi kellegi surmaga seostada.
Gladiaatoritel lasti ka gruppidena võidelda. Kasutati nii [[Jalavägi|jala]]- jakui ka [[Ratsavägi|ratsaväge]]. Mõnikord korraldati vaatemänge, mis jäljendasid mõnda ajaloolist lahingut. Nii jäljendati [[Claudius]]e korraldusel [[480 eKr]] toimunud [[Salamise merelahing]]ut. Samuti imiteeris Claudius [[Britannia saar]]e hõivamist.<ref>Martin van Creveld. Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni. Tallinn, AS Äripäev, 2015. lk 107</ref>
Mõned väejuhid ja keisrid, nagu [[Pompeius]], Caesar, [[Tiberius]], [[Vespasianus]], [[Marcus Aurelius]] ning teised, suhtusid mängudesse ükskõikselt või põlglikult. Samas [[Caligula]] ja [[Nero]] värbasid mõnikord gladiaatoreid [https://et.vvikipedla.com/wiki/Bodyguard ihukaitsjateks].<ref>Martin van Creveld. Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni. Tallinn, AS Äripäev, 2015. lk 117</ref> Püüti kavõtta vastu võtta seadusi gladiaatorite arvu piiramiseks, aga mõju sellel ei olnud mõju. Näiteks [[Traianus]] tähistas oma võite [[Daakia]]s väidetavalt 10 000 gladiaatori ja 11 000 looma tapmisega amfiteatrites 123 päeva jooksul aastail [[108]] ja [[109]].
Ajaloolased Keith Hopkins ja Mary Beard hindasid Rooma riigis korraga tegutsenud amfiteatrite arvuarvuks 400-ni. jaKokku kokku hukkussai nendes aastas surma 8000 inimest (siia on juurde arvatud ka hukkamised ja õnnetusjuhtumid). See tähendab, et ühes amfiteatris hukkus aastas keskmiselt alla 20 inimest, enamikus vähemgiinimese.
Kreeklased suhtusid nendesse veristesse vaatemängudesse põlastavalt, roomlased vaimustusega.
[[5. sajand]]il lõpetati gladiaatorite võitlusedgladiaatorivõitlused kui paganlikud pidustused.<ref name="Antiigileksikon" /> [[Kristlus|Kristlased]] olid gladiaatorite võitlustegladiaatorivõitluste vastu ka sellepärast, et nägid neis inimeste ohverdamist, mis oli kristluses keelatud. Keiser [[Valentinianus III]] keelas gladiaatorite võitlusedgladiaatorivõitlused aastal [[438]]. Võitlusi metsloomadega korraldati siiski edasi vähemalt [[536]]. aastani. MuundununaMuutustega elavad nad edasi [[härjavõitlus|härjavõitluses.]]<ref name="Antiigileksikon" />
==Gladiaatorite valik==
| 