Vene 22: erinevus redaktsioonide vahel

{{Vikinda|kuu=detsember|aasta=2019}}
'''Vene 22''' on hoone Tallinnas.

Tallinna vanalinnas Vene tänaval, kus praegu asub [[Vanalinna Hariduskolleegium]]i (VHK) gümnaasiumimaja (Vene 22), on alates 13. sajandist asunud erinevad hooned. Koolitarkust on seal aga jagatud oluliselt kauem kui VHK üldse eksisteerinud on.

Vene 22 kinnistul paiknes juba 13. sajandil Ojamaal[[Ojamaa]]l asunud [[Roma klooster|Gutwalla ehk Ruma tsistertslaste mungakloostri]] krunt. Külgneva naarbinanaabrina järgnes sellele Riia lähedale rajatud [[Dünamünde klooster|Dünamünde tsistertslaste kloostri]] kinnistu, mis kloostri Padisele[[Padise]]le siirdudes läks viimase valdusse. On arvatud, et need ja veel mõned (nt dominiiklaste [[Püha Katariina klooster]], rajati peale 1246. a) lähedal asunud kloostrite valdused olid eelkõige vajalikud neile Eestimaal läänistatud mõisade majanduskeskustena, s.o. nagu teatavat laadi turustus- ja varustuskontoritena. Nendele kruntidele oli püstitatud aitu, talle ja teisi majandushooneid, samuti asus neil elamuid, mida kasutasid alaliselt kohapeal viibinud kloostrite esindajad ning teenistujad. Võimalusi pidi leiduma ka Tallinnasse saabunud kloostrivendade ajutiseks majutamiseks.

Kõnealuste kloostrikinnistute kui katoliiklike institutsioonide tegevus lõppes 16. sajandi algupoolt tähistanud [[Reformatsioon|reformatsioonigareformatsioon]]iga, misjärel nad uute omanike kätte siirdusid. Mis puutub nende tekkeaega, siis põhimõtteliselt üheaegsetena, ei tohiks nad dominiiklaste kloostrist kuigi palju nooremad olla. Ka ei tule nende rühmitumist Vene tänava äärde paljaks juhuseks pidada, kuid selle nähtuse konkreetsed ajendid ja taust on jäänud seni tundmatuks. Vaevalt võis see sündida varases arengujärgus olnud linna initsiatiivil, kes sadama ja linnasüdame resp. turu vahelisi krunte oleks oma huvisid arvestades kindlasti teisiti kasutanud.<ref>Kangropool, Rasmus 1995. Kloostrikinnistutest Vene tänaval. Käsikiri Vanalinna Hariduskolleegiumi raamatukogus.</ref>

Kinnistu võttis koos Dünamünde ehk hilisema [[Padise klooster|Padise kloostri]] kinnistuga kogu [[Vene tänav|Vene]] ja [[Müürivahe tänav|Müürivahe]] tänavate vahelise kvartali, mis [[Munga tänav (Tallinn)|Munga]] tänavast kuni õigeusu [[Tallinna Nikolai kirik|Püha Nikolai kirikuni]] ulatub. Külgnedes põhjas Padise kloostri valdusega, ei ole nende omavahelisest krundipiiri asetusest konkreetseid andmeid. Krundi lõunapiiriks oli Munga tänav või siis selle joonel eksisteerinud mingi varasem ja ilmselt veelgi kitsam ühendustee. Hilisemal ajal on selle kagunurgast saanud iseseisev kinnistu.

Gutwalla kloostri kinnistut mainitakse 1280. aaasta paiku, mil neilt, nagu teisteltki kloostritelt nõuti nende Tallinnas asunud kinnisvaradelt (''curia'') linnale kuulunud koormiste kandmist.

1376. aaastal annavad kloostri abt ja konvent teada, et nad endi krundile puit- ja kivihooneid (''ex lignis et lapidibus'') kavatsevad püstitada, millega nemad linnale mingil viisil kahju ei tee.

1498. aaastal alustab klooster mitmesuguste uute ehitiste (''etlike nyghe kornehusze, stenhuze vnde kellere to buwende'') rajamist, mis sissetulekute suurendamiseks rendile kavatseti anda.

Ehitusluba saadi linnalt vastutasuks metsaraie õigusele [[Kolga mõis|Kolga mõisa]] metsades. 1499. aaastal oli jutuks Padise kloostriga ühise vahemüüri püstitamine.

1519. aaastal loovutab klooster oma valdused Eestimaal, s.o Kolgamõisa ja kinnistu Tallinnas, Taani kuningale [[Christian II]] ühe mõisa vastu Ojamaal.

1528. a 27. mail, pärast keerukate rendi- ja pandivahekordade lahendamist, läänistab Taani kuningas, nüüd juba [[Frederik I|Frederic I]], mõlemad [[Kolga mõis|Hans Natzmarile]]. Juba sama aasta 24. detsembril pandib viimane Tallinna kinnistu, s.o elamu ja õue koos kahe kiviaidaga tänava ja tallidega linnamüüri pool (''Hues und hoff myth den beiden Stenhueseren thor straten werth'') koos kõige juurdekuuluvaga, nii nagu see Mustade munkade kloostri ja Padise õue vahel asub, [[Tallinna raad|Tallinna raele]]. Pantijale jäi õigus kinnistu kahe aasta jooksul 3500 riia marga suuruse võla tasumisega välja lunastada.

Kinnistust mainitakse esmakordselt 1280. aaasta paiku seoses nõudega kanda linnale kuuluvaid koormisi ja 1288. aaastal märgitakse Dünamünde munkade omandiõigusi Eestimaal kinnitavas Erik Menvedi ürikus ka nende kinnisvara Tallinnas (''curia … in Revalia''). Võib arvata, et selle majavalduse tähtsus hakkas suuresti kasvama pärast 1315. aaastal, mil tsistertslased Dünamündest Padisele siirdusid ja sinna kloostri rajasid.

1800. aaasta kevadel hakkas siin tegutsema triviaalkool, msmis 1805. aaastal muudeti [[Kreiskool|kreiskooliks]]. 1832. aaasta 23. augustil loovutab Oomidest viimane, Antoinette Hedwig Henriette (sünd. v. Wistinghausen) selle kinnistu kroonule saksa kreisikooli jaoks. Pärast õpperuume ja õpetajate elukortereid puudutanud ümberehitusi algas 1833. aaastal õppetöö.

1872. aaastal toimusid järjekordsed ümber- ja juurdeehitused ning aastal 1876 lisandus uusi õpperuume pööningukorruse arvel.

Aastatel 1920-411920–41 tegutses hoones Tallinna Õpetajate Seminar ja Pedagoogikum.

Aastatel 1945-511945–51 tegutses hoones Eesti NSV Riiklik Merelaevandus.

1951-881951–88 oli hoones NSVL Raudteevalitsuse, hiljem Tallinna 11. Mittetäielik Keskkool.

1988-19921988–1992 tegutses majas Tallinna 13. Õhtukeskkool.

Aastatel 2006-082006–08 maja renoveeriti, [https://www.youtube.com/watch?v=HTlsSJr52Rc lühikeses filmilõigus] räägib hoonest renoveerimise alguses Tallinna muinsuskaitseameti osakonna juhataja Boris Dubovik ning [https://www.youtube.com/watch?v=LC54JUhK4bw siin filmilõigus] räägivad arhitektid sellest, milline maja pärast renoveerimist välja näeb.