Gérard Philipe: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
51. rida:
Teadaolevalt esimese rolli teatrilaval mängis Gérard Philipe [[1942]]. aastal [[Lyon|Lyonis]] Claude Dauphini trupiga prantsuse näitekirjaniku [[André Roussin]]<nowiki/>i komöödias "Lihtsalt üks suur tüdruk" (''Une grande fille toute simple''). Ta astus küll üles vaid ühes stseenis lavastuse lõpus, kuid publik ja kriitikud märkasid ta talenti. Aasta hiljem debüteeris ta Marc Allègret’ tragikomöödiafilmis "Pisikesed Lillede uulitsalt" (''Les Petites du quai aux fleurs'') ning mängis inglit [[Jean Giraudoux]]’ tükis "Soodom ja Gomorra" (''Sodome et Gomorrhe'').
Tuule tiibadesse saanud näitlejateed tumestasid terviseprobleemid. Nooruses põetud [[pleuriit]] oli jätnud oma jälje ning Philipe haigestus [[Tuberkuloos|tuberkuloosi]]. Ta ravis end sellest kellelegi rääkimata. 1940. aastatel sõitis ta pärast "Caligulat" [[Püreneed|Püreneedesse]] ravile ning kohtas seal näitlejat ja kirjanikku Nicole Navaux’d, kellega ta hiljem abiellus.
Esimesed sammud näitlejateel andsid kindlust suundumaks omandama selles vallas akadeemilist haridust. [[1943]]. aasta oktoobris astus Philipe [[Pariisi Konservatoorium|Pariisi konservatooriumi]]. Eriti tänulik oli ta õpetaja Georges Le Royle, kellega hoidis kontakti elu lõpuni. Esimese õppeaasta lõpus osales ta näitlejameisterlikkuse konkursil ja pälvis teise preemia Prix de Comédie. Juba eduka näitlejana osales ta näitleja ja teatrijuhi [[Denis d’Inès]]<nowiki/>i kursustel.
56. rida ⟶ 58. rida:
'''Tähelennu algus'''
1946. aastal linastus [[Fjodor Dostojevski]] romaani põhjal valminud [[Georges Lampin]]<nowiki/>i draama "Idioot" (''L’Idiot''), mille peaosas astus üles Gérard Philipe. Film osutus rahvusvaheliselt menukaks ning räägiti staari sünnist. Järgmisel, 1947. aastal leidsid lootused kinnitust – pärast [[Claude Autant-Lara]] skandaalse ja väävlihõngulise filmi "[[Saatan ihus]]" (''Le Diable au corps'') esilinastust soovisid kõik produtsendid teda filmide peaossa. Ka ta teised teatritükid, [[Albert Camus]]’ teose põhjal valminud "Caligula" (1945, lavastaja [[Paul Œttly]]) ja [[Pierre Corneille]]’ näidendi alusel valminud tragikoomiline tükk "Cid" (''Le Cid'', 1951, lavastaja Jean Vilar) osutusid menukaks. 25. eluaastaks oli Philipe tõusnud prantsuse teatri- ja filminäitlejate esiotsa.
Teater jäi Philipe’i kiindumuseks, aga kino tõeliseks armastuseks, millele ta andis kogu oma energia. Ta töötas mainekate režissööridega, kes pakkusid talle rikastavat koostööd. "Filmivõtetel tundub mulle, et ma kogu aeg vaid valmistun, lakkamatult harjutan rolli, mängimata seda kunagi lõpuni. Ning kui mul lõpuks õnnestub filmi ennast näha, siis mind ei ole seal: ekraanil ei mängi mitte mina, vaid mu kujutis või teisik; ma muutun lihtsaks vaatajaks, vastupidiselt teatriga, kus ma olen olemas esimesest stseenist eesriide langemiseni. Elavale publikule esinemine inspireerib mind tohutult!"{{lisa viide}} rääkis näitleja ühes oma harvadest intervjuudest. Laval oli
1947. aasta märtsis algasid [[Christian-
29. novembril [[1951]] abiellus Philipe oma pikaajalise elukaaslase Nicole’iga. Abielutseremooniale [[Neuilly-sur-Seine]]’is kutsus ta vaid kõige lähedasemad sõbrad, teiste hulgas režissöör [[René Clair]]<nowiki/>i koos abikaasaga. Pärast abiellumist võttis Nicole nimeks Anne Philipe. 1954. aastal sündis neil tütar Anne-Marie Philipe ja 1956. aastal poeg Olivier Philipe.
▲1947. aasta märtsis algasid Christian-Jaque’i filmi "Parma klooster" võtted. See oli esimene prantsuse film, mis vändati täielikult [[Itaalia|Itaalias]]. Selle hetkeni ei teadnud ta midagi Itaaliast, ent tutvunud [[Rooma|Roomaga]], pidas seda ainsaks linnaks Pariisi kõrval, kus võiks elada. Samal ajal, kui Itaalias käisid võtted, määras [[Brüssel|Brüsseli]] rahvusvahelise filmifestivali žürii Philipe’ile rolli eest "Saatana ihus" parima meesnäitleja preemia (sama osa eest sai Gérard ka aasta parima prantsuse näitleja auhinna). Gérard ei saanud võtete tõttu Brüsselisse sõita. Otsekui lohutuseks tegi Maria Casarès oma filmipartnerile kingituse – väikese musta tahvlikese, mille ees istuvad kaks last –, öeldes: "Alati tunned rõõmu, kui autasu saab inimene, keda armastad või austad." Võimalik, et kolleegi kink liigutas näitlejat isegi rohkem kui Brüsseli žürii otsus.
'''
Gérard Philipe töötas üheksa aastat Théâtre National Populaire’is (TNP), kus mängis oma parimad rollid. TNP-s asus ta esimest korda ka lavastama. Lavastaja Jean Vilar ütles kommentaariks ajal, kus Philipe tõi lavale [[Alfred de Musset]]’ tüki "Lorenzaccio", et teater, mis ei usalda noorsugu, et see ise oma saatuse eest vastutaks, on surnud teater.
Aastail [[1950]]–[[1959]] astus ta lavale 605 korral: lavastuses "Cid" 199 korda, [[Heinrich von Kleist]]<nowiki/>i "Hamburgi printsis" (''Le Prince de Hombourg''; esietendus 1951, lavastaja Jean Vilar) 120 korda, Alfred de Musset’ "Lorenzaccios" 99 korda (esietendus 1953, lavastaja ta ise), [[Victor Hugo]] "Ruy Blas’s" (esietendus 1954, lavastaja Jean Vilar) 84 korda, Musset’ "Marianne’i kapriisides" (''Les Caprices de Marianne''; esietendus 1958) 34 korda, [[William Shakespeare]]’i "Richard II-s" (esietendus 1954) 21 korda, [[Bertolt Brecht|Bertold Brecht]]<nowiki/>i "Ema Courage’is ja tema lastes" (''Mère Courage''; esietendus 1951, lavastaja Jean Vilar) 18 korda, Musset’ "On ne badine pas avec l’amouris" (esietendus 1959, lavastaja René Clair) 16 korda, [[Henri Pichette]]’i "Nucléas" (esietendus 1951, lavastajad ta ise koos Jean Vilariga) 8 korda ning [[Jean Vauthrier]]’ ja [[Niccolò Machiavelli|Machiavelli]] "La Nouvelle Mandragore’is" (esietendus 1951, lavastaja ta ise) 6 korda.
Philipe oli kolleegide meenutusel võrdne võrdsete seas. Ta sai teistega sama palju palka, ehkki oli neist rohkem hõivatud. Prantsusmaa näitlejate liidu eesotsas seistes ei kaitsnud ta üksnes näitlejate majandus- ja muid huve, vaid prantsuse rahvusliku kunsti sõltumatust. Kuigi ta teenis filmidega palju, ei tähendanud see, et ta taotles suuri honorare.
Gérard Philipe soovis olla ka teisel pool kaamerat, ning tema esimesest katsest oodati palju. Tema filmilavastus (koos Joris Ivensiga) – "Thijl Ulenspiegeli seiklused" (1956) oli üksnes juurdepääsuks režissööriameti omandamisele. Gérard, kes armastas väga Tulp-Fanfani – tema kuulsaim roll samanimelises filmis (1951) tolle rahvuslikkuse, lõbususe ja optimismi tõttu, otsustas samu omadusi korrata ka Thijli kuju loomisel. Kuid näitleja tegi vea, lastes silmist fakti, et viimane oli konkreetsete ajalooliste isikute koondportree, pealegi [[Flaamid|flaami]] rahvuskangelane ning et Charles De Costeri romaani tegevus arenes tegelike ajalooliste sündmuste taustal. Kõik see andis põhjust Philipe’i teravalt kritiseerida. Filmi läbikukkumine kurvastas Philipe'i väga, ta oli nördinud, et oli pettumuse valmistanud. ▼
▲
'''Viimane aasta'''
1959. aasta märtsis alustas
Oktoobri algul reisis näitleja [[London|Londonisse]], et vaadata [[Stratford|Stratfordi]] teatri etendusi [[Laurence Olivier]]’ga. Väsimus ei andnud alla ning Anne võttis mehelt sõna, et too end arstide näitaks. Pariisis, pärast põhjalikku röntgenograafiat, mis siiski midagi ei avastanud, panid tohtrid diagnoosi: maksaabstsess. 9. novembril toimus operatsioon, mille käigus selgus, et näitlejal on maksavähk ning lõikus oli juba hiljaks jäänud.
80. rida ⟶ 84. rida:
19. novembril koju jõudnult pühendus Philipe näidendite lugemisele, millega oli alustanud haiglas. Kavas olid "Antigone", Kreeka tragöödiad, [[Euripides]]. 24. novembril näitleja suri. Teatri- ja filmisuuruse põrm sängitati mulda 28. novembril Ramatuelle’i kalmistule Philipe’ide pulma-aastapäeva eelõhtul.
''"''Kolmekümne seitsme aastaselt lahkusid ka [[Aleksandr Puškin|Puškin]], [[Guillaume Apollinaire|Apollinaire]] ja [[Vladimir Majakovski|Majakovski]]. Kui meenutame Keani, Fréderick Lemaītre’i või Talmad, näeme oma vaimusilmas vaid elatanud nägusid. Gérard Philipe jättis endast üksnes noorusvärske kuju ... Kõikjal maailmas vapustas tema surm neid, kelle pea oli loodud unistamiseks, süda armastamiseks. Tolleaegsele noorele põlvkonnale oli see surm nagu hoop nende oma nooruse
Gérard Philipe’i suure kuulsuse saladuse määratles kõige täpsemini Jean Vilar, TNP alusepanija ja näitleja sõber. ''"''Sa pole minu jaoks mitte ainult Roderigo, Homburgi prints või Lorenzaccio. Sa oled sõjajärgse põlvkonna ainus näitleja, kes on vaistlikult ära tabanud rahva lootusi == Viited ==
| |||