|
| Sünnikoht = [[Namur]], [[Belgia]]
| Surmaaeg = {{Surmaaeg ja vanus|1898|8|23|1833|7|7}}
| Surmakoht = [[Essonne'i departemang|Essonne]], [[Prantsusmaa]]
| Rahvus = belglane
| Tegevusala = [[graafika]], [[ofort]], [[litograafia]]
| Auhinnad =
|Tuntud teoseid="[[Pornocrates]]" (1878)}}
'''Félicien Rops''' ([[7. juuli]] [[1833]] [[Namur]], [[Belgia]] – [[23. august]] [[1898]] [[Essonne'i departemang|EssonnesEssonne]], [[Prantsusmaa]]) oli Belgia [[Sümbolism|sümbolistlik]] ja Pariisi[[Pariis]]<nowiki/>i nn ''fin de siècle''’i ajastu kunstnik.
Põhiliselt viljeles Rops [[graafika]]t, [[ofort]]i ja [[akvatinta]]t, kuid katsetas ka teisi graafikatehnikaid, näiteks [[litograafia|litograafiat]]. ja [[Ofort|oforti]].Peale Taselle joonistas kata karikatuure ja illustreeris raamatuid. TemaRopsi teoste temaatika on mitmekesine: eelkõige on ta tuntud erootiliste ja satanismi teemaga mängivate teoste poolest, kuid ta tegi ka ühiskonnakriitilisi ja looduspilte. Teda peetakse Belgia [[koomiks]]<nowiki/>i teerajajaks.<ref>{{Netiviide|url=https://www.lambiek.net/artists/r/rops_felicien.htm|pealkiri=Félicien Rops|väljaanne=Lambiek Comiclopedia|aeg=17. detsember 2020|vaadatud=25. veebruaril 2021}}</ref>
== Elulugu ==
Félicien Rops sündis 1833. aastal Belgias Namuri linnas Nicolas-Joseph Ropsi ja Sophie Maubille’ ainsa lapsena. Pere oli jõukas, ta isa tootis sitskangast, mida kasutati kleitide ja pesu toormena.
Kümnenda eluaastani omandas Rops haridust eraõpetajate käe all ning seejärel aastatel [[1843]]–[[1849]] kohalikus jesuiitide kolleegiumis. Ta jätkas õpinguid Namuri kuninglikus Ateneumis, kus õppis ka tuntud maastikumaalija [[Ferdinand Marinus]]e käe all. Marinus äratas Ropsis huvi maalimise vastu ning ta hakkas joonistama karikatuure. Selline väljendusviis oli tollal väga uudne. Isa suri, kui Rops oli 15-aastane. Poisi eestkostjaks sai nõbu Alphonse Rops, kes oli sel ajal Namuri abilinnapea.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Tiina Abel|pealkiri=Eros ja surm. Félicien Ropsi looming|aasta=2006|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Kunstimuuseum|lehekülg=|isbn=9985975634}}</ref>
Rops tundis, et Namur on talle liiga piirav, ning kolis [[1851]]. aastal [[Brüssel|Brüsselisse]], kus alustas õpinguid Brüsseli vabas ülikoolis filosoofiakursusel rõhuga juural. BrüsselisTa nautis ta vabadust ja boheemlaselu ning jättis õppetöö unarusse.<ref name=":0" /> [[1853]]. aastal astusasus ta Saint-Luci koolikoolis joonistamist õppima ning tutvus maalikunstnik [[Louis Artan]]<nowiki/>i, kunstniku ja skulptori [[Constantin Meunier]]’ ning maalikunstniku ja litograafi [[Charles de Groux]]’ga.
Rops lõi kaasa üliõpilasringides, näiteks astus [[Rõõmsate Poiste Ühing|Rõõmsate Poiste Ühingusse]] (''Societé des Joyeux''), kus kohtus kirjanik [[Charles-Theodore-Henri De Coster|Charles-Theodore-Henri De Costeriga]], ning oli tegev kaosales üliõpilasringis Krokodill (''Le Crocodile''), mis andis 1853.–[[1856]]. aastani välja nädalalehte., Nädalalehes avaldaskus Rops avaldas igal nädalal lito. Tema joonistused olid lihtsate ja ilmekate joontega, humoorikad ningja sageli ühiskonnakriitilised.<ref name=":0" />
1856. aastal asutas Rops isalt päritud rahaga satiirilise kunsti ja kirjanduse nädalakirja [[Uylenspiegel]] (''Uylenspiegel, Journal des Ebats Artistiques et Littéraires''), millesse panustasid litograafidena [[Gustave Gerlier]] ja [[Charles de Groux]].<ref>{{Netiviide|Autor=Félicien Rops|URL=https://www.britannica.com/biography/Felicien-Rops|Pealkiri=Félicien Rops|Väljaanne=Britannica|Aeg=|Kasutatud=2. detsembril 2018}}</ref> Trükise teemaringteemade ring oli mitmekesine: seal kõneldi kunstist, kirjandusest, poliitikast, kommetest, moraalist jne. [[1862]]. aastal hakkas nädalakiri populaarsust kaotama ja hääbus tasapisi.<ref name=":0" />
[[1857]]. aastal abiellus Rops Charlotte Polet de Faveaux’ga, kellega ta oli tutvunud ülikoolis. [[1858]]. aastal sündis neil poeg Paul ja [[1859]]. aastal tütar Juliette, kes suri kuueaastaselt [[meningiit]]<nowiki/>i. Pere kolis peagi Namurist Brüsselisse. Rops hakkas end Belgia oludest piiratuna tundma ning veetis igal aastal paar kuud [[Pariis]]isPariisis, kus õitses kultuurielu ja korraldati [[Maailmanäitus|maailmanäitusi]]. Ta loobus karikatuuride joonistamisest ningja keskendus raamatute illustreerimisele.<ref name=":0" />
[[1868]]. aastal osales Rops Brüsselis vaba kunstiühingu loomisel. See ühing pani aluse [[Realism (kunst)|realismi]] levikule Belgias. [[1869]]. aastal tahtis Rops asutada eri riikide graafikuid liitvat ofortistide ühingut, kuid alanud [[Prantsuse-Preisi sõda|Prantsuse-Preisi sõja]] tagajärjel lükkus plaan edasi. [[1874]]. aastal alustas rahvusvaheline ofortistide ühing siiski tegevusttegutsemist ning Rops sai selle kunstiliseks juhiks. Ühing siiski ei omandanud laiemat rahvusvahelist haaret, vaid koondas [[belgia]], [[holland]]i ja [[prantsuse]] kunstnikke, ning liikmete loomingu tase muutus aina ebaühtlasemaks. Neil põhjustel ühing [[1877]]. aastal suleti.<ref name=":0" />
Saanud innustust kaasaja [[psühholoogia]]st, lõihakkas Rops looma suure kõlapinnaga joonistusi. Aastaist 1875–1882[[1875]]–[[1882]] pärinevad tuntud joonistused "Madruse urgas", "Purjus keigar" ja "Viletsus". [[1876]]. aastal tegi Rops kaastööd kahele suurele Pariisi kirjastusele: Cadartile ja Lemerre’ile.<ref name=":0" />
Pariisis elades tekkis Ropsil järjest armulugusidarmukesi ning pärast belgia laulja Alice Renaud’ga armuloo avalikuks tulemist lõppes kooselu abikaasa Charlotte’iga. 1868. aastal tutvus Rops õmblejannadest õdede Léontine ja Aurélie Duluciga. Kahe õe armastus Ropsi vastu sulas üheks ning nad hakkasid(kes kutsumakutsusid end oma eesnimesteesnimedest moodustatud nimega AureleonAuréléon).<ref name=":1" /> Õed ja Rops hakkasid koos elama ning [[1870]]. aastal sai ta LéontineigaLéontine’iga tütre Claire’i.<ref name=":0" /> Nad elasid koos Ropsi surmani.
[[1878]]. aasta [[Salong (Pariis)|Pariisi Salongi]] ja maailmanäituse eel katsetas Rops uusi joonistustehnikaid, ning hakkas kasutama värvipliiatseid, pastell-pastelle, akvarell-akvarelle ja guaššvärveguašše. Tema realistlike ja psühholoogiliste teoste kõrvale ilmusid iroonilised joonistused seksuaalsuse võimust. Teda ei rahuldanud enam tegelikkuse tõetruu kujutamine, tavaid loomingta liikus jõulisema sümboolsuse poole. ningTeosed teoseidolid hakkastugeva iseloomustamaallegoorilise tugevlaenguga, allegooriline laeng. Tanäiteks kujutas ta naisi sageli kui kurja sümboleid. RopsiSeksuaalne seksuaalsealatoon toonigaväljendub teoseideriti iseloomustabilmekalt joonistuste sarisarjas "Naine hüpiknukuga". 1878.(''La aastalDame alustasau Rops 114 joonistusest koosnevat sarja "Sada kerget pretensioonitut visandit ausate inimeste lõbustamiseks"pantin'', kus esitles oma kuulsat "moodsat poolakat". See pildisari paljastas tollase ühiskonna silmakirjalikkust ning oli omamoodi "inimlik komöödia". 1880. aastatel sai Ropsist üks parimini tasustatud illustraatoreid [[Pariis]]is, peamiselt illustreeris ta kirjanike [[Henry Kistemaeckers]]i ja Guy erootilisi teoseid. Mõned kirjanikud, näiteks [[Josephin Peladan]], asusid hoopis Ropsi joonistusete järgi tekste kirjutama. 1882. aastal lõi Rops "Saatanlike piltide sarja", mida ta iseloomustas kui ideaalset kollektsiooni1873–1890).<ref name=":0" />
1878. aastal alustas Rops 114 joonistusest koosnevat sarja "Sada kerget pretensioonitut visandit ausate inimeste lõbustamiseks" (''Les Cent légers croquis pour réjouir les honnêtes gens'', 1878–1881), kus esitles oma kuulsat "moodsat poolakat". See pildisari paljastas ühiskonna silmakirjalikkust ning oli omamoodi "inimlik komöödia".<ref name=":0" /> 1870. aastate lõpus oli Rops enda sõnul üks paremini tasustatud illustraatoreid Prantsusmaal.<ref>{{Raamatuviide|autor=Patrick Bade|pealkiri=Félicien Rops|aasta=2003|koht=New York|kirjastus=Parkstone Press Ltd|lehekülg=3–5, 41|isbn=1859958907}}</ref> Peamiselt illustreeris ta kirjanike [[Henry Kistemaeckers]]i ja Guy erootilisi teoseid. Mõned kirjanikud, näiteks [[Josephin Peladan]], asusid hoopis Ropsi joonistusete järgi tekste kirjutama. [[1882]]. aastal hakkas Rops looma "Saatanlike piltide sarja" (''Les Diaboliques'' ja ''Les Sataniques''), mida ta iseloomustas kui ideaalset kollektsiooni.<ref name=":0" />
Rops armastas reisimist ja tundis reisides end vabana. Ta leidis loodusest rahu ja meeleselgust. Mitu korda käis ta rahu otsimas [[Põhjameri|Põhjamere]] äärest, [[Bretagne]]’ist või [[Meuse]]’i kallastelt. Reisihimu viis teda ka [[Monte Carlo]]sse, [[Rootsi|Rootsisse]], [[Norra|Norrasse]] (1874), [[Ungari]]sse (1878), [[Hispaania]]sse (1880), [[Holland]]isse (1882), [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]] (1887) ning [[Põhja-Aafrika]]sse (1888). [[New York]]i iseloomustas Rops kui pöörast 20. sajandisse kuuluvat linna.<ref name=":0" /> ▼
▲Rops armastas reisimist ja, tundis reisides end ringi liikudes vabana . Taning leidis loodusest rahu ja meeleselgust. Mitu korda käis ta rahu otsimas [[Põhjameri|Põhjamere]] äärest, [[Bretagne]]’ist või [[Meuse]]’i kallastelt. Reisihimu viis teda ka [[Monte Carlo]]sse, [[Rootsi|Rootsisse]], [[Norra|Norrasse]] (1874), [[Ungari]]sse (1878), [[Hispaania]]sse (1880), [[Holland]]isse (1882), [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]] (1887) ning [[Põhja-Aafrika]]sse (1888). [[New York]]i iseloomustas Rops kui pöörast 20. sajandisse kuuluvat linna.<ref name=":0" />
1884. aastal ostis Rops Pariisist 30 kilomeetri kaugusele lagunenud mõisamaja, mida kutsuti Poolkuuks. Ta tundis, et on Pariisist väsinud ning otsis rahu, kuid kuni 1897. aastani oli tal ka Pariisis ateljee. Rops oli alati rõhunud vabaduse tähtsusele ja põlgas seisusi, kuid üllatusena sai ta 1889. aastal Auleegioni ordeni. 1892. aastast kannatas Rops silmahaiguse käes, kuid jätkas Poolkuus töötamist ja illustreerimist. Viimast korda käis ta Belgias 1892. aastal ning 1898. aastal ta suri 65-aastaselt.<ref name=":0" /> ▼
▲[[1884 ]]. aastal ostis Rops Pariisist 30 kilomeetri kauguselekaugusel Essonne’i departemangus lagunenud mõisamaja, mida kutsuti Poolkuuks (''La Demi-Lune''). Ta tundis, et on Pariisist väsinud ning otsis rahu, kuid kuni [[1897 ]]. aastani oli tal ka Pariisis ateljee. Rops[[1892]]. oliaastal alatitoimus rõhunudRopsil vabadusetööd tähtsuseletehes jakemikaaliga põlgasõnnetus,<ref>{{Raamatuviide|autor=Lee seisusiRevens, kuidJ.-K. üllatusenaHuysmans|pealkiri=The saiGraphic taWork 1889.of aastalFélicien AuleegioniRops|aasta=1975|koht=New ordeni.York|kirjastus=Léon 1892.Amiel aastastPublisher|lehekülg=10–11}}</ref> kannataskus Ropsta silmahaigusekaotas käespeaaegu nägemise, kuid taastus siis aeglaselt. Ta jätkas Poolkuus töötamist ja illustreerimist. Viimast korda käis ta Belgias 1892. aastal ning 1898. aastal ta suri 65-aastaselt.<ref name=":0" />
Félicien Rops suri 1898. aastal 65-aastaselt oma kodus Essonne’is.<ref name=":0" /> Ta matusetseremoonia toimus Essonne’i Saint-Étienne’i kirikus ning ta maeti algselt Essonne’i, kuid kaheksa aastat hiljem toimetati ta säilmed poja Pauli eestvedamisel perekonna hauaplatsile Namuris.
Rops oli alati rõhunud vabaduse tähtsusele ja põlgas seisusi, kuid [[1889]]. aastal autasustati teda postuumselt [[Auleegioni orden]]<nowiki/>iga.
Praegu on Ropsi kodulinnas Namuris avatud Félicien Ropsi muuseum, mille kogusse kuulub ligikaudu 3000 teost ning 500 joonistust ja maali, peale selle üle 4000 kirja.
==Looming ja tuntumad teosed==
Félicien Ropsi poliitilist väljendusteneseväljendust läbiilmestavad joonistuste ilmestavadkaudu hästi "Waterloo medal" ja "Surmanuhtlus". 1851. aastal tuli riigipöördega [[Prantsusmaa]]l võimule [[Napoleon III]] ning kehtestas autoritaarse režiimi. Belgia poliitiline olukord oli võrreldes Prantsusmaaga võrreldes leebem ja sõnavabadus suurem ning paljud prantsuse intellektuaalid avaldasid oma teoseid Belgias. Ropsi joonistussoovis joonistusega "Waterloo medal" ongihäbimärgistada [[Waterloo lahing|Waterloo lahingut]]u häbimärgistamiseks. Ropsi joonistusJoonistus "Surmanuhtlus" on protestiks surmanuhtluse vastu ja saanud ajendi [[Victor Hugo]] hukkamisest 1858. aastal. Ropsi joonistustJoonistust "Matus Valloonias" on võrreldud realist Gustave Courbet’ maaliga "Matus Ornansis", kuid Rops rõhutab tunduvalt rohkem tegelaste nägusid. Joonistus iseloomustab Ropsi realistlikku veendumust tegelikkust tõetruult edasi anda, kuid säilitada siiski spontaansus. Rops armastas joonistada ka ööelu ja ühiskonna alamkihte ning tihti olid tegelasteks prostituudid. Rops katsetas erinevaid graafikatehnikaidgraafikatehnikatega alates litograafiast kuni ofordini.<ref name=":0" />
1864. aastal kohtus Rops kirjanik [[Charles Baudelaire]]’iga., Baudelairekes oli pidipidanud tsensuuri ja võlgade pärast Prantsusmaalt mõneks ajaks Belgiasse kolima. Tutvus oli Ropsile loominguliselt inspireeriv ning kata Baudelairesümpatiseeris oli Ropsistka vaimustusesBaudelaire’ile. <ref name=":1">{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.museerops.be/rops-ecrivain|Pealkiri=Rops écrivain|Väljaanne=Musée Félicien Rops|Aeg=|Kasutatud=2. detsembril 2018}}</ref> Ropsi 1865. aastal loodud "Tantsiv Surm" on hea näide Baudelaire’i mõjust, kes sõnastas "saatusliku naise" müüdi.<ref name=":0" />
Ropsi kuulsaim teos on 1878. aastal valminud "[[Pornokrates]]". Ropsi teostel pole naised kunagi päris alasti ning teda on peetud ka kaasaegse poolakti leiutajaks. Nii ka "Pornokrateses" kannab naine kübarat, kindaid ja musti sukki, mis muudavad ta väljakutsuvamaks. Naine astub üle marmorisse raiutud vanadest endasse tõmbunud kunstidest (skulptuur, muusika, luule, maalikunst).<ref name=":1" /> Naisel on kinni seotud silmad ja ta laseb ennast pimesi juhtida seal. Siga peeti "kuratlikuks loomaks" ja see sümboliseeris himurust.<ref name=":0" />
| 