Nicolas Poussin: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
12. rida:
==== Nooruspõlv Prantsusmaal ====
Nicolas Poussin sündis 1594. aastal Prantsusmaal [[Normandia]]<nowiki/>s Les
Poussini tõsisem kunstihuvi sai tõenäoliselt alguse [[1612]]. aastal, kui ta kodulinna Les Andelys’sse tuli kunstnik [[Quentin Varin]] [[Andely Notre-Dame’i katedraal]]<nowiki/>i kolme maali maalima. Poussinil õnnestus Varini töötegemist jälgida ning tõenäoliselt andis just temaga kohtumine talle tõuke kodulinnast lahkuda ja kunstnikutee valida.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Anthony Blunt|pealkiri=Nicolas Poussin|aasta=1967|koht=New York|kirjastus=Bollingen Foundation / Pantheon Books|lehekülg=31, 34, 36}}</ref>
19. rida:
Poussini vanemad ei kiitnud poja valikut heaks.<ref>{{Raamatuviide|autor=Pierre Rosenberg, Renaud Temperini|pealkiri=Poussin – "Je n’ai rien négligé"|aasta=1994|koht=Paris|kirjastus=Gallimard|lehekülg=14|isbn=2070532690}}</ref> 1612. aastal, vaid 18-aastasena asus ta vanemate loata [[Pariis]]i poole teele. Pariisis ja selle ümbruses õppis ja töötas ta mitme kunstniku käe all, näiteks olid lühikest aega ta õpetajad mainekate kunstistuudiote juhid [[Georges Lallemant]] ja [[Ferdinard Elle vanem]].<ref>{{Raamatuviide|autor=Aino Kartna|pealkiri=Prantsuse maalikunst IX–XIX sajandini|aasta=1991|koht=Tallinn|kirjastus=Kunst|lehekülg=|isbn=5899200243}}</ref> Õpetajad ja Prantsuse kaasaegsed kunstnikud aga ei vaimustanud teda, vaid valmistasid pigem pettumust.
[[1622]]. aastal sai Poussin oma esimese suure tellimuse: jesuiitide ordu palus tal maalida kuus suuremõõtmelist maali ordu asutanud pühaku [[Francis Xavier|Francis Xavier’]] mälestuseks. Selle töö tuules kasvas ta tellimuste hulk.<ref>{{Raamatuviide|autor=Pierre Rosenberg, Renaud Temperini|pealkiri=Poussin – "Je n’ai rien négligé"|aasta=1994|koht=Paris|kirjastus=Gallimard|lehekülg=18|isbn=2070532690}}</ref> [[1623]]. aastal kohtus ta Itaalia päritolu [[Marie de' Medici|Marie de’ Medici]] õukonna poeedi [[Giambattista Marino]]<nowiki/>ga, kes tellis talt 15 pilti ning kujunes ta esimeseks mõjukamaks toetajaks. Tänu talle avanes Poussinil võimalus süvitsi kunstiga tegeleda ja renessansiajastu kunstnike teostega tutvuda. Sügava mulje jätsid talle näiteks [[Raffael]]i ja [[Giulio Romano]] järgi tehtud gravüürid, mida ta asus isegi kopeerima. Mõlema kunstniku mõjutusi on tunda ka ta varasemates töödes.<ref name=":2" />
==== Suundumine Rooma ====
Itaalia kunstnike loominguga tutvumise mõjul küpses Poussinis soov ka ise [[Rooma]] minna. Enne 30. eluaastat tegi käis ta küll mitmel korral Itaalias, kuid jõudis esimesel korral vaid [[Firenze]]<nowiki/>ni, kust pidi õnnetuse tõttu tagasi pöörduma, ning teine kord [[Lyon]]<nowiki/>ini. Roomat külastas ta alles kolmandal katsel, [[1624]]. aastal.<ref name=":2" /> Sel ajal oli värskelt võimule tulnud [[Urbanus VIII]], kes soovis Roomat hoida kunstikeskse linnana, mistõttu sinna kogunesid kunstnikud üle Euroopa. Poussin külastas kirikuid ja kloostreid, kus tutvus Raffaeli ja teiste renessansiaja kunstnike, samuti tollaste kunstnike [[Carraccid|Carraccide]], [[Guido Reni]] ja [[Michelangelo Caravaggio]] loominguga. Ta täiendas end ka mitmes stuudios ja kunstikoolis. Roomas õitses ka kunstiturg ja leidus külluslikult kunstipatroone. Poussinil õnnestus Marino vahendusel tutvuda eduka kunstipatrooni [[Marcello Sachetti|Marcello Sachettiga]], kes omakorda soovitas teda kardinal [[Francesco Barberini|Francesco Barberinile]].
Algusaastad Roomas osutusid Poussinile siiski keeruliseks. Esmalt lahkusid ta patroonid: Marino kolis [[Napoli]]<nowiki/>sse ja suri aasta hiljem, Barberini suunati paavsti soovil [[Hispaania]]<nowiki/>sse. Poussini loomingut ei võetud eriti soojalt vastu ning ühtlasi kimbutasid teda varasemad terviseprobleemid, millele lisandus [[süüfilis]]<nowiki/>enakkus. Poussini eest hoolitsemise võttis enda kanda ta kaasmaalane [[Jacques Dughet]], kes tagas talle nii kvaliteetse arstiabi kui ka igapäevase toe. [[1629]]. aastaks oli Poussini tervis paranenud ning [[1630]]. aasta 1. septembril abiellus ta
1630. aastatel algne ebaõnn pöördus. 1630. aastatel valiti Poussin Rooma [[Püha Luuka Akadeemia|Püha Luuka akadeemia]] liikmeks, mida juhtis tollal kardinal Barberini sekretär [[Cassiano dal Pozzo]]. Temast sai üks Poussini paremaid sõpru ja patroone Roomas, kelle kaudu avanes tal laiem võimalus tutvuda antiikkunsti ja -kirjandusega. 1630. aastate lõpus tegi Poussin mitu tellimustööd kardinal Richelieule, aga ka Hispaania kuningas [[Felipe IV]]-le ja erakogujatele ning paar ta tööd jõudis Pariisi.<ref>{{Raamatuviide|autor=Anthony Blunt|pealkiri=Nicolas Poussin|aasta=1967|koht=New York|kirjastus=New York: Bollingen Foundation / Pantheon Books|lehekülg=157}}</ref>
==== Ajutiselt Prantsusmaale naasmine ====
Roomas pälvitud kuulsus äratas Poussini vastu huvi ka ta sünnimaal. Ligi kaks aastat proovisid prantslased Poussini Pariisi meelitada ning lõpuks pöördus Prantsusmaa kuningas [[Louis XIII]] isiklikult kunstniku poole, et too Pariisi õukonnakunstnikuks tuleks. Sellest pakkumisest ta enam ei keeldunud ning 1640. aasta detsembris saabuski ta Pariisi, kus teda ootas luksuslik elukoht [[Tuileries' palee|
Kahe Pariisi-aasta jooksul lõi ta muu seas lõi maali "Armulaua seadmine" [[Saint-Germain-en-Laye loss]]<nowiki/>i kabeli jaoks, dekoreeris kuninglikke ruume, juhtis Louvre’i suure galerii kujundamist ning maalis galeriisse ''[[grisaille]]''-tehnikas maalid [[Heraklese vägitööd|Heraklese vägitegudest]]. Lisaks olid tööde nimekirjas raamatute esikaante kujundamine jms lihtsakoelisemad tööd.<ref name=":0" />
Poussini, kes oli harjunud töötama oma tempos ja süvenenult, hakkas töökoormus peagi väsitama, kuigi ta hindas oma positsiooni ja selle eest makstavat tasu, ning ta hakkas unistama Rooma naasmisest.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Paul Desjardins|pealkiri=Poussin: Biographie Critique|aasta=1903|koht=Pariis|kirjastus=Henri Laurens|lehekülg=62, 67}}</ref> Tema mõtteid ärgitas veelgi tagant see, et Louvre’i suure galerii plaani kohta oli kosta tugevat kriitikat,<ref>{{Raamatuviide|autor=Todd Olson|pealkiri=Poussin and France: Painting, Humanism, and the Politics of Style|aasta=2002|koht=New Haven|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=139|isbn=0300093381}}</ref> eriti sügavalt haavasid teda ta vana sõbra [[Simon Vouet|Simon Vouet’]] sõnad. 6. novembril 1642 lahkus Poussin Pariisist, tuues ettekäändeks asjaajamised Roomas. Tegelikkuses ta Pariisi enam ei naasnud.<ref name=":0" />
==== Elu lõpuaastad ====
Viimase paarikümne eluaasta jooksul Poussin enam Roomast ei lahkunud. Ta elu kulges rahulikult, päevi sisustasid töö, jalutamine ja tuttavatega kohtumine. Tellimusi sai ta nii Itaaliast kui ka Prantsusmaalt, põhilisteks klientideks olid ärimehed.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Paul Desjardins|pealkiri=Poussin: Biographie Critique|aasta=1903|koht=Pariis|kirjastus=Henri Laurens|lehekülg=70–71}}</ref> Poussinile oli äärmiselt oluline tellijaga tihedalt suhelda, Roomast kaugemal elavate klientidega oli ta elavas kirjavahetuses ning saatis neile oma tööde visandeid või arutas nendega maali temaatika- ja kompositsiooniaspekte. Roomas viibivad patroonid külastasid Poussini ta stuudios. Kuigi põhitellijad olid ärimehed, küsis Poussin küsis omal soovil maalide eest üsna väikesi summasid, lähtudes üldiselt figuuride arvust maalil.<ref>{{Netiviide|autor=Anthony Blunt|url=https://www.jstor.org/stable/750387?seq=1|pealkiri=The Heroic and the Ideal Landscape in the Work of Nicolas Poussin|väljaanne=Journal of the Warburg and Courtauld Institutes|aeg=1944|vaadatud=20. novembril 2020|täpsustus=lk 161}}</ref>
| |||