Evald Uustalu: erinevus redaktsioonide vahel

Kuna Nõukogude okupatsioonivõim likvideeris septembris 1940 välisministeeriumi ja töötajad vabastati, siis asus Evald Uustalu esialgu tööle [[Eesti Ajaloomuuseum|Ajaloomuuseumi]], seejärel Tartusse [[Kirjandusmuuseum]]i sekretärina.

1941. aasta suvel osales ta vabatahtlikuna Eesti vabastamislahingutes Pärnust Tallinnani. Saksa okupatsiooni ajal töötas Evald Uustalu Omavalitsuse Haridusdirektooriumi muinsuskaitseinspektorina, kuni läks [[1943]]. aasta aprillis salaja [[Soome]], kus astus 1. maist vabatahtlikuna armeesse. Ta saadeti 47. jalaväerügemendi III ehk Vallila pataljoni koosseisus [[Rajajoki|Rajajoel]] rindele, seejärel osales ta ohvitseride kursusel, mille lõpetas vänrikkina ([[lipnik]]una). Teenis [[200. jalaväerügement|200. jalaväerügemendis]] kuni [[18. september|18. septembrini]] [[1944]], seejärel läks [[Rootsi]], kus leidis esialgu tööd riigiarhiivis assistendina.

Aastatel 1946–1977 oli ta firma Esselte AB maakaartide osakonna arhivaar, kuid vahepeal, aastatel 1952–1954, elas New Yorgis, kus õppis Columbia ülikoolis ühe semestri raamatukogundust. Rootsi tagasi pöördunud, oli ta ajalehe [[Teataja (Stockholm)|Teataja]] ja ajakirja Mana toimetuses ning tegutses 1975–1980 [[Balti Humanistlik Ühing|Balti Humanistliku Ühingu]] sekretärina. 1981. aasta 1. juunist kutsuti Evald Uustalu Eesti New Yorgi peakonsulaati konsuliks, kuid pidi peagi tervislikel põhjustel Rootsi tagasi pöörduma.