Sonoluminestsents: erinevus redaktsioonide vahel

Iga sonoluminestsentsi käsitlus peaks hõlmama ka [[Metastabiilsus|metastabiilsuse]] analüüsi. Sonoluminestsentsi võib füüsikaliselt nimetada piiratud nähtuseks. See tähendab, et sonoluminestsentsi mulli parameetrite väärtused on [[Määramispiirkond|piiratud]] ja üheks selliseks parameetriks on sidestatud magnetväli. Sonoluminestsentsi magnetilised aspektid on seejuures hästi dokumenteeritud.<ref>{{Cite journal|title=Sonoluminescence in high magnetic fields.|journal=Physical Review Letters|volume=77|issue=23|pages=4816–4819|kuupäev=December 1996|bibcode=1996PhRvL..77.4816Y|doi=10.1103/PhysRevLett.77.4816|pmid=10062638}}</ref>

 

 

Tavapäratu palju tähelepanu saanud sonoluminestsentsi hüpotees pakkus välja tuntud füüsik [[Julian Schwinger]]<ref>{{Cite web|last=Schwinger|first=Julian|url=http://www.infinite-energy.com/iemagazine/issue1/colfusthe.html|title=Cold Fusion: A History of Mine|publisher=Infinite-energy.com|kuupäev=1989-03-23|vaadatud=2012-11-14}}</ref>. Antud hüpoteesi nimetatakse Casimiri energia hüpotees ja seda uuris põhjalikumalt [[Claudia Eberlein]] [[Sussexi Ülikool|Sussexi Ülikoolist]]<ref>{{Cite journal|url=https://pdfs.semanticscholar.org/27f5/25c6fca3f8eff0605a6f71c75ce2a677ce7e.pdf|title=Theory of quantum radiation observed as sonoluminescence.|journal=Physical Review A|volume=53|issue=4|pages=2772–2787|kuupäev=Aprill 1996|arxiv=quant-ph/9506024|bibcode=1996PhRvA..53.2772E|doi=10.1103/PhysRevA.53.2772|pmid=9913192}}</ref>. Eberleini uurimuse järgi tekib sonoluminestsentsis valgus mulli sees olevast vaakumist läbi [[Hawkingi radiatsioon|Hawkingi kiirgusega]] sarnase protsessi (ehk [[Must auk|mustade aukude]] [[Sündmuste horisont|sündmuste horisondil]] tekkiva kiirgusega sarnasel viisil). Selle vaakumi energia seletuse kohaselt on põhinedes kvantteooriale esineb vaakumis [[Virtuaalne osake|virtuaalosakesi]], mis vee ja gaasi vaheline kiiresti liikuva piirpinna poolt muudetakse virtuaalsetest footonidest tegelikeks footoniteks. Viimane on seotud [[Unruh efekt|Unruhi efekti]] või [[Casimiri efekt|Casimiri efektiga]]. Antud selgituse nõrkusteks on peetud sonoluminestsentsi käigus liiga suure hulga energia liiga lühikese aja jooksul vabastamist. Samas leidub usaldusväärsed allikad, milles vaakumi energia seletust veel õigeks peetakse.

 

Rayleigh–Plesseti võrrandit on osade autorite poolt peetud mullide temperatuuri arvutamiseks ebausaldusväärseks. Seda põhjusel, et sonoluminestsentsi käigus mõõdetud temperatuurid võivad olla palju suuremad kui 20 000 kelvinit. Mõnedes uuringutes väidetakse mõõdetud temperatuuriks kuni 100 000 kelvinit ja oletatakse, et temperatuurid võivad ulatuda ka miljonitesse kelvinitesse.<ref name="pmid18851095">{{Cite journal|title=Time-resolved spectra of single-bubble sonoluminescence in sulfuric acid with a streak camera|journal=Physical Review E|volume=78|issue=3 Pt 2|pages=035301|kuupäev=September 2008|bibcode=2008PhRvE..78c5301C|doi=10.1103/PhysRevE.78.035301|pmid=18851095|lay-url=https://web.archive.org/web/20131212070822/http://www.nature.com/nchina/2008/081015/full/nchina.2008.241.html|lay-source=Nature China}}</ref> Sellistel temperatuuridel võib käivituda [[termotuumareaktsioon]]. Seda võimalikku nähtust nimetatakse mõnikord ka [[Mullide kokkusulamine|mulli tuumasünteesiks]] ja seda võrreldakse [[Termotuumarelv|termotuumarelvades]] kasutatava [[Implosioon|implosiooni]] tehnikaga.