Beauty (Scruton): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
53. rida:
Arhitekt [[Louis Sullivan]] väitis, et arhitektuuris tekib ilu siis, kui vorm järgib otstarvet. Ilu nähakse siis, kui nähakse, kuidas asja otstarve sünnitab asja vaadeldavad omadused ja väljendub neis. Sullivani järgi on ilu otstarbekuse kaasnähtus, mitte määrav eesmärk nagu ''[[beaux-arts]]''{{'}}i puhul. Ent ilusa arhitektuuri puhul ka otstarve järgib vormi. Ilusate hoonete rakendust muudetakse, pelgalt otstarbekad hooned lammutatakse. [[Hagia Sophia]] ehitati kirikuks, sellest sai [[kasarm]], seejärel tall, siis [[mošee]] ning siis muuseum. [[Lower Manhattan]]i [[loft]]id olid algul laod, siis korterid, siis poed ja siis mõned jälle laod; nad jäid alles tänu ilule. Otstarbe teadmine on arhitektuuris küll ilu üle otsustamiseks oluline, kuid arhitektuuriline otstarve on esteetilise eesmärgiga tihedalt seotud: [[sammas]] on väärikuse lisamiseks, [[arhitraav]]i toetamiseks, hoone kõrgemale tõstmiseks, et ta tänaval silma jääks, jne. Kui ilu tõsiselt võtta, siis otstarve ei ole enam [[sõltumatu muutuja]], ta neeldub esteetilisse eesmärki. Ilu tuleb näha eesmärgina, mis piirab mis tahes teisi otstarbeid.
====Ilu ja meeled====
Ühe vana vaate järgi ei paku ilu mitte intellektuaalset, vaid meelelist naudingut ning ilu hindamisel peavad alati meeled mängus olema. Kui [[kunstifilosoofia]] sai 18. sajandi alguses eneseteadlikuks, hakkas ta end vanakreeka sõna ''aisthēsis'' '[[aisting]]' järgi [[esteetika]]ks nimetama. Kui Kant kirjutas, et ilus on see, mis meeldib vahetult ja ilma mõisteteta, siis ta lisas sellele vaatele rikkaliselt filosoofilisi kaunistusi. Ka [[Aquino Thomas]] arvas vist nii, sest ta kirjutas [[Teoloogia summa Ia|"Teoloogia summa I osas]], et ilus on see, mis nähtuna meeldib. Teises osas ütleb ta et ilu puudutab meeltest ainult nägemist ja kuulmist, mis on neist kõige tunnetuslikumad.
{{pooleli}}
| |||