Redaktsioon: 19. november 2020, kell 17:57 redigeeri HPook (arutelu \| kaastöö) 846 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 13. jaanuar 2021, kell 13:40 redigeeri eemalda Amherst99 (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 33 198 muudatust Resümee puudub Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu Täiustatud mobiilimuudatus Uuem muudatus →
1. rida: '''Lepingust taganemine''' (~~ingl~~inglise keeled ''withdrawal from a contract)'' on lepingupoolte lepingueelse olukorra taastamine. [[Leping\|Lepingust]] taganemine on üheks [[Õiguskaitsevahend\|õiguskaitsevahendiks]], mis on reguleeritud [[Võlaõigusseadus\|Võlaõigusseaduse]]<ref>Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487.</ref> üldosa §-s 116. Lepingust taganemise tagajärgi ja formaalseid eeldusi reguleerivad VÕS §-d 188-193.<ref name=":0">{{Raamatuviide\|autor=Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein\|pealkiri=Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne\|aasta=2016\|koht=Tallinn\|kirjastus=Juura\|lehekülg=607}}</ref> Lepingust taganemine on sekundaarne õiguskaitsevahend, st üks lepingupool saab lepingust taganeda üksnes juhul, kui [[võlgnik]] ei täitnud [[võlausaldaja]] esmaseid nõudeid (nt täitmisnõude või [[Kahjunõue\|kahjunõude]] mittetäitmine) või kui teine lepingupool rikkus lepingut oluliselt. Lepingust taganemise eesmärgiks on kaitsta lepingupooli olukordades, kui teine pool rikub lepingut sellises ulatuses, et kahjustatud pool kaotab huvi lepingu jätkamise vastu.<ref>Tsiviilseadustiku üldosa seadus. - RT I 2002, 35, 216. § 84 lg 1.</ref>

Lepingust taganemine õiguskaitsevahendina: erinevus redaktsioonide vahel