Vikipeedia

Aliise Moora: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P parandasin skripti abil kriipsud
Struktuuri kohendatud (uurimistöö teemalised osad eluloo alt teadustöö alla liigutatud)
1. rida:
[[Fail:Aliise Moora.jpg|pisi|Aliise Moora]]
'''Aliise Johanna Moora''' (neiuna Karu; [[4. detsember]] [[1900]] [[Tallinn]] – [[8. mai]] [[1996]] [[Järvakandi]]) oli eesti [[etnograaf]], kelle peamisteks uurimisteemadeks olid [[Ida-Eesti]] rahvakultuur ja [[Eesti köök|Eesti rahvapärane toit]].<ref name="Esivanemate varandus, 1993" />
 
== Elulugu ==
Aliise Johanna Moora (kuni 1925 Aliise Johanna Karu) sündis 4. detsembril 1900 Tallinnas. Isa Hindrek Karu töötas tselluloosivabrikus algul töölise, seejärel vanemmasinistina, ema Annette oli kirjandus- ja luulehuviline koduperenaine. Aliise oli pere vanim laps, hiljem sündisid perre veel õed Salme Karu (1902–1904), Linda Karu (1905–1980), Leida Tarand (Karu) (1907–1984), Elsa Karu (1909–1910), Aita Ojamets (Karu) (1912–1989) ja Vaike Karu (1913–1992).
 
Pärast Tallinna I Tütarlastegümnaasiumi lõpetamist alustas Aliise Karu 1920 õpinguid [[Tartu Ülikool|Tartu Ülikoolis]] ja valis õppeaineteks Eesti ja Põhjamaade ajaloo (ülemastmes), muinas- ja rahvateaduse (keskastmes) ning eesti keele (alamastmes). Õpingute ajal osales ta arheloogiaprofessor Arne Michael Tallgreni juhendamisel koos teiste tudengitega välitöödel – arheoloogilistel kaevamistel, muististe otsimisel ja registreerimisel Tartumaal, Läänemaal ja  Saaremaal. 1923. aastast, mil ta asus kuulama Ilmari Mannineni loenguid rahvariiete ajaloost, saiasus temata kutsumuseksspetsialiseeruma etnograafia.etnograafiale, Jubalõpetades õpinguteülikooli ajal, 19241927. aastal sai temast ka Raadi mõisa kolinud ja aasta varem seal püsinäituse avanud [https://www.erm.ee Eesti Rahva Muuseumi] töötaja. Ta tegeles kataloogimis-ja hoiustamistöödega rahvateaduslikus osakonnas ning aitas täiendada ekspositsiooni.
 
Arheoloogiat õppides ja väljakaevamistel käies tutvus Aliise Karu [[Harri Moora|Harri Mooraga]], kes pärast 1925 Tartu Ülikooli muinasteaduste magistri kraadigakraadi lõpetamistkaitsmist tegi kiiret karjääri ja määrati juba 1929 professori kohusetäitjaks ning seejärel professoriks. NooredNad abiellusid 1925. aastal, kui Aliisel olid õpingud veel pooleli. Erinevalt tollasest tavast ei loobunud ta perekonda luues hariduspürgimusest, vaid otsustas stuudiumi jätkata. Ülikooli lõpetades oli Aliise Moorast saanud juba kahe väikese poja Reinu (1926) ja Hennu (1927) ema, peatselt sündisid  tütred Reet (1929) ja Ann (1930). Pärast erialaõpingute lõpetamist läbis Aliise Moora ka ülikooli didaktilis-metoodilise seminari õpetajakutse saamiseks., Õpetajaametissekuid õpetajana ta suure pere kõrvalt siiskitööle ei asunud. 1938 sündis perre veel poeg Tanel ja 1942 tütar Liis-Mail. II maailmasõja ja sõjajärgsed aastad olid Aliise Moora perele keerulised. Harri Moora teadlasekarjäär takerdus nii Saksa kui Nõukogude okupatsiooni tõttu – 1942 oli ta sunnitud ülikoolist lahkuma, 1944 arreteeriti osaluse pärast Eesti iseseisvumise taastamise nimel tegutsenud Eesti Rahvuskomitees. Vanim poeg Rein liitus soomepoistega ja asus 1944 elama Rootsi.
 
== Teadustöö ==▼
II maailmasõja ja sõjajärgsed aastad olid Aliise Moora suurele perele keerulised. Harri Moora teadlasekarjäär takerdus nii Saksa kui Nõukogude okupatsiooni tõttu – 1942 oli ta sunnitud ülikoolist lahkuma, 1944 arreteeriti osaluse pärast Eesti iseseisvumise taastamise nimel tegutsenud Eesti Rahvuskomitees. Vanim poeg Rein liitus soomepoistega ja pääses 1944 elama Rootsi.
Ülikooliõpingute ajal töötas Aliise Moora 1924–1926 [[Eesti Rahva Muuseum]]is, kus ta tegeles kataloogimis- ja hoiustamistöödega rahvateaduslikus osakonnas ning aitas täiendada ekspositsiooni. Uuesti asus ta muuseumis tööle [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] järel, mil asus 1946. aastal juhtima muuseumi [https://www.erm.ee/et/content/kirjasaatjate-v%C3%B5rk-ja-k%C3%BCsimuslehed kirjasaatjate võrgu] tegevust ning osaledes pikkadel kogumismatkadel. 1947 sai temast muuseumi teadussekretär, 1950. aastal toimunud „kaadripuhastuse" järel tuli tal aga sellest ametikohast loobuda ning ta taandati nooremteaduri kohusetäitjaks. 1952. aastal lahkus ta muuseumist ning asus tööle [[Ajaloo Instituut]]i, kus töötas 1978. aastani.
 
1950. ja 1960. aastatel pühendus Aliise Moora koos abikaasa Harri Mooraga etnilise ajaloo uurimisele, mis tugines suuresti iseseisvusaegsele ajaloolis-geograafilisele meetodile ja näitas kultuuripiirkondade seost looduse ning majanduseluga. Tollastes keerulistes oludes, kus ka rahvakultuuri uurijatelt nõuti uue ideoloogia toetamist ja kaasaja uurimist, õnnestus neil suhteliselt väheste kompromisside hinnaga säilitada etnograafia ja selle peamise uurimisvaldkonnana poliitiliselt vähem tundlik ajalooline talurahvakultuur. KuiAjalooteaduste Moskvastkandidaadi nõutikraadi eesti-venekaitses ajaloolisteta suhete1964 positiivsetsamal esiletõstmist,aastal siisilmunud Aliise Moora monograafiamonograafiaga „Peipsimaa etnilisest ajaloost“ (1964) on paikkondlik süvauurimus, mis käsitleb neid kultuurikontakte akadeemiliselt püsiväärtuslikul moelajaloost. SelleAjaloolis-etnograafiline uurimusegauurimus kaitseseesti-vene ta ka ajalooteaduste kandidaadi kraadisuhetest“. ▼
1945 kutsuti Aliise Moora taas tööle Eesti Rahva Muuseumi, kus ta pühendus selle tegevuse taastamisele. ERMi kodu [[Raadi mõis|Raadi loss]] oli maha põlenud ja muuseumikogud laiali pillutatud, suurem osa rahvusteaduste etnograafia ja arheoloogia juhtivaid jõude oli hukkunud või Läände põgenenud. Aliise Moora jätkas tööd sõjaeelses rahvusteaduslikus vaimus, taaselustades muuseumi kirjasaatjate võrgu tegevuse ning osaledes pikkadel kogumismatkadel. 1947 sai temast muuseumi teadussekretär, kuid paari aasta pärast hakati nii Harri kui Aliise Moorat süüdistama kodanlikus natsionalismis ja mõlemad kaotasid senise töö. Ülikoolis likvideeriti arheoloogiakateeder, Aliise Moora taandati muuseumis nooremteaduri kohusetäitjaks. 1952 sai ta siiski teadustööd jätkata  Ajaloo Instituudis, kus töötas kuni pensionile minekuni 1978.  
 
Aliise Moora peateosepeateoseks võib lugeda kaheköitelist mahukat uurimust „Eesti talurahva vanem toit“ (I osaköide 1980, II osaköide 1991).<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://www.erm.ee/et/content/kes-oli-aliise-moora|pealkiri=Kes oli Aliise Moora?|väljaanne=Eesti Rahva Muuseum|aeg=|vaadatud=5.12.2019}}</ref> Teose kohta on autor ise kirjutanud, et on selles püüdnud elustada nooremale põlvkonnale vanema toidu tegemist ja söömist ning esivanemate tööd ja vaeva oma igapäevase leiva pärast. See on kokkuvõte pea kõigist olemasolevatest arhiivi- ja muuseumiallikatest, arheoloogia, keeleajaloo, rahvaluule ja muudest materjalidest, mis loobluues panoraamse pildi eesti toidu ajaloost läbi aastasadade. Eesti toidukultuuri näeb autor laiemas võrdluses soomeugri sugulasrahvaste, balti, vene ja skandinaavia naabrite materjaliga. Rahvapärases stiilis ja paljude värvikate näidete ning illustratsioonide rohkele raamatule annavad isiklik maaelu tunnetus ja kogemus erilise emotsionaalse soojuse. ▼
▲1950. ja 1960. aastatel pühendus Aliise Moora koos abikaasa Harri Mooraga etnilise ajaloo uurimisele, mis tugines suuresti iseseisvusaegsele ajaloolis-geograafilisele meetodile ja näitas kultuuripiirkondade seost looduse ning majanduseluga. Tollastes keerulistes oludes, kus ka rahvakultuuri uurijatelt nõuti uue ideoloogia toetamist ja kaasaja uurimist, õnnestus neil suhteliselt väheste kompromisside hinnaga säilitada etnograafia ja selle peamise uurimisvaldkonnana poliitiliselt vähem tundlik talurahvakultuur. Kui Moskvast nõuti eesti-vene ajalooliste suhete positiivset esiletõstmist, siis Aliise Moora monograafia „Peipsimaa etnilisest ajaloost“ (1964) on paikkondlik süvauurimus, mis käsitleb neid kultuurikontakte akadeemiliselt püsiväärtuslikul moel. Selle uurimusega kaitses ta ka ajalooteaduste kandidaadi kraadi.
 
▲Aliise Moora peateose „Eesti talurahva vanem toit“ (I osa 1980, II osa 1991) kohta on autor kirjutanud, et on selles püüdnud elustada nooremale põlvkonnale vanema toidu tegemist ja söömist ning esivanemate tööd ja vaeva oma igapäevase leiva pärast. See on kokkuvõte pea kõigist olemasolevatest arhiivi- ja muuseumiallikatest, arheoloogia, keeleajaloo, rahvaluule ja muudest materjalidest, mis loob panoraamse pildi eesti toidu ajaloost läbi aastasadade. Eesti toidukultuuri näeb autor laiemas võrdluses soomeugri sugulasrahvaste, balti, vene ja skandinaavia naabrite materjaliga. Rahvapärases stiilis ja paljude värvikate näidete ning illustratsioonide rohkele raamatule annavad isiklik maaelu tunnetus ja kogemus erilise emotsionaalse soojuse.
 
Aliise Moora suri 8. mail 1996.
 
▲== Teadustöö ==
Moora õppis [[Tartu Ülikool]]is ajalugu, arheoloogiat ja etnograafiat ning lõpetas ülikooli 1927. Õpingute ajal töötas ta 1924–1926 [[Eesti Rahva Muuseum]]is. Uuesti asus ta muuseumis tööle [[Teine maailmasõda|teise maailmasõja]] järel, mil asus 1946. aastal juhtima muuseumi [https://www.erm.ee/et/content/kirjasaatjate-v%C3%B5rk-ja-k%C3%BCsimuslehed kirjasaatjate võrgu] tegevust. 1950. aastal toimunud „kaadripuhastuse" järel tuli tal aga sellest rollist loobuda ning 1952. aastal lahkus ta muuseumist ning asus tööle [[Ajaloo Instituut]]i, kus töötas 1978. aastani. 1964. aastal kaitses ta ajalooteaduste kandidaadikraadi monograafiaga „Peipsimaa etnilisest ajaloost. Ajaloolis-etnograafiline uurimus eesti-vene suhetest“. Tema peamisteks uurimisteemadeks olid [[Ida-Eesti]] rahvakultuur ja [[Eesti köök|Eesti rahvapärane toit]].<ref name="Esivanemate varandus, 1993" /> Tema peateoseks võib lugeda kaheköitelist mahukat uurimust „Eesti talurahva vanem toit“ (1980, 1991).<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://www.erm.ee/et/content/kes-oli-aliise-moora|pealkiri=Kes oli Aliise Moora?|väljaanne=Eesti Rahva Muuseum|aeg=|vaadatud=5.12.2019}}</ref>
 
== Isiklikku ==
Aliise Moora oli abielus arheoloog [[Harri Moora]]ga, neil oli kuus last. Nende pojad on arheoloog [[Tanel Moora]], [[soomepoisid|soomepoiss]] Rein Moora ja tütar geograaf [[Ann Marksoo]]; väimees oli ajaloolane [[Herbert Ligi]]. Nende tütrepojad on poliitik [[Jürgen Ligi]] ja arheoloog [[Priit Ligi]]; tütretütar on luuletaja [[Katre Ligi]]; tütretütretütar on etnoloog [[Pille Runnel|Pille Runnel.]] Aliise õde Leida oli abielus [[Helmut Tarand]]iga ja neil on poeg [[Andres Tarand]].
== Uurimistööd ja teosed ==▼
 
* ''Peipsimaa etnilisest ajaloost: ajaloolis-etnograafiline uurimus Eesti-Vene suhetest'' (1964)▼
Aliise õde Leida oli abielus [[Helmut Tarand]]iga ja neil on poeg [[Andres Tarand]].
* ''Eesti talurahva vanem toit'' (2007, esmatrükidesmatrükk 1. osa 1980, 2. osa 1991, kordustrükk 2007)▼
* Etnograafiamuuseumi kogud rahva toidu uurimise alusena. – ''Etnograafiamuuseumi aastaraamat'' XXVII, 1973, 254–271▼
* Tavandi- ja peotoitudest eesti külas. – ''Etnograafiamuuseumi aastaraamat'' XXIX, 1976, 47–100▼
* Moora, Harri, Moora, Aliise. Baltimaade ajaloolis-kultuuriliste allvaldkondade ja vähemate alljaotuste kujunemisest. – ''Etnograafiamuuseumi aastaraamat'' XVII, 1960, 20–83.▼
* Moora, Harri, Moora, Aliise. Lisandeid vadjalaste ja isurite etnilisele ajaloole. – ''Etnograafiamuuseumi aastaraamat'' XIX, 1964, 188–209. ▼
 
== Populaarteaduslikud artiklid ==
▲== Uurimistööd ja teosed ==
 
* Ajalooline Peipsimaa. – Eesti Loodus 1973, nr 12, lk 709–712.▼
▲* Peipsimaa etnilisest ajaloost: ajaloolis-etnograafiline uurimus Eesti-Vene suhetest (1964)
* Kuidas vanasti marjul ja seenel käidi  – Eesti Loodus 1980, nr. 9, lk. 588–592. ▼
▲* Eesti talurahva vanem toit (2007, esmatrükid 1. osa 1980, 2. osa 1991)
* Mida vanasti loodusest leivakõrvaseks korjati – Eesti Loodus 1981, nr 8, lk. 489–497. ▼
▲* Etnograafiamuuseumi kogud rahva toidu uurimise alusena. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVII, 1973, 254–271
* Marjad rahvatoidus – Eesti Loodus 1981, nr 9, lk. 567–570. ▼
▲* Tavandi- ja peotoitudest eesti külas. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXIX, 1976, 47–100
▲* Moora, Harri, Moora, Aliise. Baltimaade ajaloolis-kultuuriliste allvaldkondade ja vähemate alljaotuste kujunemisest. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVII, 1960, 20–83.
▲* Moora, Harri, Moora, Aliise. Lisandeid vadjalaste ja isurite etnilisele ajaloole. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XIX, 1964, 188–209.
▲* Ajalooline Peipsimaa. – Eesti Loodus 1973, nr 12, lk 709–712.
▲* Kuidas vanasti marjul ja seenel käidi  – Eesti Loodus 1980, nr. 9, lk. 588–592.
▲* Mida vanasti loodusest leivakõrvaseks korjati – Eesti Loodus 1981, nr 8, lk. 489–497.
▲* Marjad rahvatoidus – Eesti Loodus 1981, nr 9, lk. 567–570.
* Seened rahvatoidus – Eesti Loodus 1981, nr. 10, lk. 649–653.
* Kuidas vanasti kasemahla võeti. – Eesti Loodus 1982,  nr 4, lk. 241–244.
* Kuidas vanasti kasemahla tehti? – Eesti Loodus 1982, nr 5, k. 298–300.
* Kuidas vanasti kadakamarju kasutati – Eesti Loodus 1984, nr 6, lk. 378–380.
 
== Viited ==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Aliise_Moora"