Kalevipoeg: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Alustatud XIX lugu
XIX lugu täiendatud
212. rida:
Vainul leiti rammukatsumiseks paras paik ning mehed haarasid teineteise püksivärvlist kinni, et vastalist tõsta ja maha heita. Ehkki Sarvik oli rüübanud rammu kurnavat ja Kalevipoeg võimu karastavat märjukest, kestis võitlus seitse ööd ja seitse päeva tulemuseta. Võitluse müdin kõigutas kaljusid ja pani veed vahutama. Eide varju valvas silm märkas, et poja ramm hakkab raugema. Et võitluseks eeskuju anda, haaras eit vokikoonla, keerutas kümme korda ümber pea ning paiskas põrandale. Kalevipoeg mõistis tarka tähendust ning toimetas vastasega samal viisil. Maha heidetud vaenumehe vedas ta raudkambrisse, köitis ahelatega kaljuseina külge ja veeretas saunasuuruse kivi ukse ette. Sarvik palus armu heita ja pakkus vastu kulda-hõbedat. Vägimees aga sammus ise varakambrisse ning täitis neli kotti kullaga, mida igas kotis oli kolme [[tünder|tündri]] jagu. Kui ta asus raske koormaga koduteele, hakkas põrgu vanaeit teda suurel suul surmale sajatama. Tagasiteel allilmast ei olnud Kalevite poega takistamas ei kammitsad ega kiusajad. Jõudnud koopasuule, leidis ta Alevipoja ootamas, kes oli juba kartnud sõbra surma. Alevipoeg avaldas tulijale, et põrguskäik oli kestnud kolm nädalat, mille peale too teatas, et allilmas polnud ööl ja päeval vahet. Seejärel võtsid mehed metsa[[sõnn]]i lihast tehtud õhtueinet ning vägilane heitis puhkama kolmeks päevaks, jättes kaaslase kulda valvama.
 
Kalevipoeg elas nüüd sõpradega Lindanisas. Põrgukullast andis ta ühe koti Olevipojale, mille eest too ehitas lähedusse veel kolm linna. Sõbrad käisid Kalevipojale peale, et see paneks [[kihlad]] kotti ning läheks Kunglast noorikuid kosima. Vägimees vastas, et enne tuleks pulmadeks sobiv kants ehitada, mis oleks kaunistatud kui lustilinn, mida võõradki jääksid vahtima ning kus asuks ka siidist sängiga [[kosjad|kosjakamberkosja]]<nowiki></nowiki>kamber. Sõjaratsutki oleks vaja ravitseda ja sööta kolme kuu võrra, enne kui sobib temaga kosjateele sõita. Mehed olid linnas õnnel hõiskamas ning naljakäras kambrites käisid [[mõdu]]<nowiki></nowiki>kannud ringi. Laulik istus teiste keskel ning laskis laule Taara tütrest [[siurulind|Siurulinnust]], kes oli sündinud isa sundimata ja ema haudemata. Vanaisa oli valmistanud talle tuuletiivad, millega Siurulind liugles üle kolme ilma ning lendas Kõue teedel ja vikerkaare vihmateedel. Koju jõudes oli ta rääkinud taadile, et oli kohanud mitmes ilmas kenasid neide kasvamas, kes palju naljatasid, aga ka kurvastasid, sest elasid aina üksi, kosilasteta. NüüdJärgnevas laskisAlevipoja Alevipoeglõbusas laulus selgus, kuidas temale anti kord teada, et kogu pere vaagub kodus hinge, aga koju jõudes istus isa hoopis toas õllekann käes, ema niitis lammast, õde sõtkus sepikut ja vend oli kündmas. Sulevipoeg kiitis oma laululaulus humala vääte ja käbisid ning teatas, et peale parsil kuivamist tükib humal ise õllepoolikusse, et pärast meeste meeled ära pöörata. Sõprade keskel teatas nüüd Kalevipoeg lustlikult, et pidu pidades ja õllevahtu maha puhudes saab õnn õitsema ja armsam aeg lendamaalgama.
 
Piduliste keskele astus lapu tark ning teatas, et tal on aeg koju pöörduda ning soovis võtta kaasa Kalevipoja poolt varem lubatud kingituse, mille oli leidnud kolikambrist. See oli seina külge kindlate ahelate kütkesse pandud raudkaanega raamat, millesse vana Kalev oli lasknud tululikke tarkusi üles panna ja milles seisis kirjas vanaaegne vaba põli. Lustimeelel Kalevite poeg, kes sellest raamatust midagi ei mäletanud, lubas oma sõna pidada ning Varrakul [[Tarkuseraamat]]u ära viia, kuigi sõbrad teda selle eest sõitlesid. Kuna raamatut hoidvate ahelalukkude võtmeid ei leitud, murti müüriseinad tükkis kütketega maha ning veeti koos raamatu ja Varrak-taadi tasukullaga sadamasse.
 
Samas oli Lindanisa poole teel sõjasõnumid, sest Lätist olid saabunud [[raudmehed]] laevadega ning sõjamehed olid ka Vene väljadelt tulemas, et kestvat rahupõlve pillutada. Käsukandjad jõudsid Kalevipoja kambrisse ja kuulutasid, et vaenuvanker on veeremas, raudmehed maad muljumas ning noored mehed seisavad norgus, sest mõõk ei mõista rauda murda. Kalevite kallis poega saatis mehed puhkama, kuid ei saanud und ning läks tusameelel vainu peale isa kalmule. Kuid üle vaikse haua ohkas vaid tuul ning vägimees kõndis kurvalt koju tagasi.
{{Pooleli}}