'''Leierkast''' ehk '''väntorel''' on [[mehaaniline muusikainstrument]].
Silindril põhinev '''väntorel''' tuli [[Itaalia]]s kasutusele [[18. sajand]]i algul. Selle pilli esimene valmistaja oli Giovanni Barbieri [[Modena]]st. [[Prantslased]] moonutasid nime ja kutsusid leiutist ''orgue de Barbarie''. [[1774]]. aastaks olid paljud unustanud pillimeistri nime, sest müügikuulutustes pakuti välja "Tõeline barbarite orel, mille on valmistanud metslased". Esimesed väntorelid olid pisikesed ja neid hoiti vasakul puusal ning vänta keerati parema käega. Väntoreli [[mehhanism]] koosnes kahest või rohkemast [[orelivile]]de reast, mis asetati kinnisesse kappi [[lõõts]]a kohale. Muusikat tegi metallsplindi külge kinnitatud nõeltega [[silinder]]. Iga nõel tõstis ühe päästikutaolise [[klahv]]i, mis avas [[ventiil]]i ja laskis [[õhk]]u viledesse. Iga [[noot (muusika)|noot]] vajas silindri [[täispööre]]t.
[[19. sajand]]il läksid väntorelid suuremaks, sest sooviti pikemaid ja keerukamaid [[muusikapala]]sid. [[1887]]. aastal patenteeris Michael Welte instrumendi, kus silindrid olid kinnitatud diagonaalselt ja tegid ühe muusikapala ajal 12 pööret. Nii oli võimalik mängida pikki palasid.
[[19. sajand]]i algul hakati valmistama '''leierkaste'''. [[Pariis]]is elav itaallane Gavioli valmistama kantavaid [[orel]]eid. Silindri asemel olid performeeritud ja lõõtsataoliselt volditud pappribad, mis asetati mustrikaardile, mida kasutasid žakaarkanga kudujad. Leierkastimehed tõstsid Gavioli oreli tihti kärule ja sõitsid sellega tänavatel ringi.
Enne [[harmoonium]]i tulekut kasutasid väikesed [[Kirik (pühakoda)|kirikud]] ja [[kabel]]id väntorelit ("silindriga sõrmorelit"). Neil oli ees harilik [[Klaviatuur (muusika)|klaviatuur]] ning tagaküljel silindrimehhanism. Silindreisse olid sisestatud [[koraal]]id ja [[psalm]]id.
