Eestimaa Päästekomitee: erinevus redaktsioonide vahel

Eestimaa Päästekomitee loodi [[Eesti Maanõukogu]] Vanematekogu otsusega 19. veebruaril 1918<ref>[https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1918/11/27/4 Wanematekogu otsus Päästekomitee loomisest], Riigi Teataja, nr. 1, 27 november 1918</ref> olukorras, kus [[Nõukogude Venemaa]] väeüksused, kelle toel püsis [[Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee]] kontrolli all olev nn [[Nõukogude Eesti]], olid Eestist lahkumas ning [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa armee lähenemas]]. Eestimaa Päästekomiteele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid [[Konstantin Päts]] ([[Eesti Maarahva Liit]]), [[Jüri Vilms]] ([[Eesti Tööerakond]]) ja [[Konstantin Konik]] ([[Eesti Tööerakond]]). Kõigil Päästekomitee liikmetel oli võrdne staatus. Paljud allikad{{lisa viide}} nimetavad siiski Konstantin Pätsi Päästekomitee esimeheks.

19. veebruar 1918 võeti ka vastu otsus iseseisva [[Eesti|Eesti Vabariigi]] väljakuulutamise kohta, mis toimus [[Manifest kõigile Eestimaa rahvastele|Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele]] [[24. veebruar]]il. [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1918–1919)|Nõukogude]] ja [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsioon]]i tingimustes tegutses Päästekomitee konspiratiivselt ning kasutas varjamiseks Tallinnas, [[Suur-Tartu maantee]] 11 asuvat [[konspiratiivkorter]]it, kus ka töötati välja [[Eesti iseseisvusmanifest|iseseisvusmanifest]].