Eestirand: erinevus redaktsioonide vahel

1932. aastal ostis laeva 120 000 [[Eesti kroon|krooni]] eest samal aastal moodustatud heeringapüügi seltsi osaühing [[Kalandus (ettevõte)|Kalandus]], mille juhtivad tegelased olid [[Jakob Jürisson]], Kolumbus, Lambot, Kilu jt. 1932. aastal saabus laev [[Tallinn]]a, kus see kohandati heeringapüügiekspeditsiooni [[baaslaev]]aks. Nimeks sai ''Eestirand'' ja ühtlasi oli see nüüd tonnaažilt Eesti suurim laev.

Tänu edukale püügile vähenes Eestis heeringaimport mitu korda. Inglased lubasid nüüd kaubandusläbirääkimistel surveabinõuna piirata Eesti peekoni eksporti, kui ingliseBriti heeringaimporti piiratakse. Seepeale kehtestati Eestis Põhjamerelt püütud kalale tollimaks, mis mõjus pärssivalt "Kalanduse" majandustulemustele. Samuti oli kalasaak ebaühtlane ja lisaks uppus 1936. aastal püügilaev Läänerand. Kalapüük Põhjamerel ei tasunud end enam ära ja lõpetati 1937. aastal.

28. augustil 1940 laev [[riigistamine|natsionaliseeriti]]. [[1941]]. aastal ja kui algas [[Nõukogude-Saksa sõda]], võeti Eestirand Punalaevastikku[[Punalaevastik]]ku transpordilaevana VT-532. Tekile paigaldati mõned õhutõrjekuulipildujad.

Konvoi transportis Eestist samal aastal [[Nõukogude Armee]]ssePunaarmeesse mobiliseeritud mehi [[Kroonlinn]]a. Laeval oli ligikaudu 3500 meest (mõnede allikate kohaselt isegi umbes 5000 meest). Viimases lõpus toodi laevale veel ligi 40 vanemat endist Eesti [[ohvitser]]i, kes olid arreteerimislainest kõrvale jäänud. Saatemeeskonna moodustas salkkond punaväelasi [[politruk]]i juhtimisel. Laevale oli laaditud mõningaid sõidukeid, mehhanisme ja kaupu. Laeva pardal oli ka 75 teost [[Eesti Kunstimuuseum]]i kogust, mis olid määratud [[Peterburi]] evakueerimiseks – pole teada, mis neist teostest hiljem sai.<ref name="h8CYK" />

[[Keri]] saare lähedal ründasid konvoid [[Luftwaffe|Saksa õhujõudude]] lennukid. Laev sai ründelennukilt [[Ju 87]] kell 15.15 kaks pommitabamust tekiehitisest ettepoole 2. trümmi. Üks pomm sööstis laeva põhjani ja plahvatusest tekkis laeva põhja auk. Teine pomm plahvatas trümmis, mistõttu hukkus ning sai haavata hulk seal olnuid (arvatavalt hukkus 44 inimest{{lisa viide}}). Suure osa teise pommi lõhkejõust summutas samas trümmis paiknenud [[asbest]]ilaadung, mis täitis nüüd laeva tolmuga. Trümmides olnud mobiliseeritud trügisid üles tekile. Haavatuid kogudes selgus, et laeval polnud eriti kaasas meditsiinivahendeidvahendeid esmaabi andmiseks.

Kell 18.15 tuli laeva pommitama ja tulistama [[Soome]] lennuk, ent viskas pommid laevast mööda. Pardal olnute meelest viibanud piloot ülelennul käega, et laev sõitku kaldaranniku poole. Ärev inimmass nõudis reisi katkestamist ja laeva mahajätmist. Laeva kapten keelduski, hoolimata punase politruki ähvardusest, konvoiga koos edasi sõitmast ja juhtis kahest pommitabamusest lekkiva laeva esmalt [[Keri]] saare suunas. Kapten olevat käinud koos politrukiga paadiga Keri saarel, kust telefoneerinud Tallinna, kuid sealt antud ikkagi käsk sõita Kroonlinna. Seejärel lahkuti Keri juurest ja siis juhtis kapten laeva käsku eirates [[Prangli]] saare juurde. Süsteemile avalikult vastu hakkamine oli toona hulljulge tegu, kuid sellega päästis kapten hulga elusid ja saatuseid. Kell 20.30 sõideti umbes 300 m kaugusel saare rannast madalikule ja veesati ankur. Sõjaväelased sõitsid paadiga saarele ja lubasid saarelt laeva juurde evakueerimiseks tuua vaid neli kohalike elanike mootorpaati. Laev jäeti lõpuks öö jooksul pikkamööda maha. Mõned jõudsid saarele ka ujudes või laeval ehitatud parvega. Punaväelased lootsid veel mobiliseeritute ümberpaigutamist mõnele appi kutsutavale laevale.

Järgmisel päeval pommitas üks saksaSaksa lennuk veelkord rannast umbes 300 meetri kaugusel seisvat laeva. Kaks ahtrit tabanud pommi panid laeva lõplikult merepõhjale istuma.

Peagi, kui saksaSaksa üksused olid juba maismaal ida pool mereni välja tunginud, viidi osa punaväelasi saarelt laevaga mandrile. Kui sõjakära Tallinna poolt rinde liikudes tugevnes, võeti Pranglil [[kolonel]] [[Arved Engmann]]i juhtimisel võim viimastelt maha jäänud punaväelastelt enda kätte. Kohapeale jäänud veneNõukogude sõjaväelastelt võeti ära relvad, kõrge männi tippu heisati Eesti Vabariigi lipp ja üritati luua sideühendust maismaaga. Saarele hakkasid nüüd paatidega mandrilt saabuma saksaSaksa vormi kandvad sõjaväelased või saksaSaksa üksustega koostööd tegevad [[metsavennad]]. Neil tuli ka merele vastu minnes päästa või vastuhakkamisel ka vangistada saarele lähenevaid [[Juminda miinilahing]]us uppunud laevade päästepaate pääsenutega.

Hiljem transporditi pääsenud paatidega [[Neeme (Jõelähtme)|Neemele]], mis oli Saksa võimu all. Algul koheldi neid kui sõjavange, kuid pärast kontrolli ja punavõimumeelsepunase elemendi eraldamist lubati vabaks.

Sõja jooksul uputas ja purustas punavägi madalikul seisva ja tähelepanu tõmbava üsna suure laeva lõplikult. Juba 15. novembril 1941 tulistas seda nõukogudeNõukogude allveelaev Štš-311 ja veel 1944. aasta augustis tulistasid [[vrakk]]i lisaks nõukogudeNõukogude torpeedolennukid.

[[1946]]. aastal tõsteti laeva vrakk üles ja pukseeriti Tallinna [[Paljassaare sadam]]a juurde rannamadalikule. [[1948]]. aastal lõigati ta [[Paljassaare]]l vanarauaks. Vraki veealune osa jäi aga siiski alles ja aerofotode ning mereajaloolaste arvamuse põhjal on see seal tänini.

== Välislingid ==

* [http://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:299085/270887/page/6 Eesti kaubalaevastik 1940, lk. 6]

* [http://www.wrecksite.eu/wreck.aspx?163865 wrecksite.eu: SS Eestirand (+1941)]

* [http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/pranglil-malestatakse-tana-eesti-vabadust-kaitsenud-auriku-huku-70-aastapaeva.d?id=56336178 Pranglil mälestatakse täna Eesti vabadust kaitsenud auriku huku 70. aastapäeva]. Delfi.ee, 24. august 2011

* [http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/merepohjas-lebav-eesti-suurim-kaubalaev-paistab-aerofotodelt.d?id=58055468 Merepõhjas lebav Eesti suurim kaubalaev paistab aerofotodelt]. Delfi.ee, 20. september 2011