Meeskohus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Lisasin viite ja täiendasin vasallikohtute loomise aegasid. |
||
1. rida:
'''Meeskohus''' ([[saksa keel]]es ''Manngericht'') ehk vasallikohus oli [[Eestimaa]]l ja [[Liivimaa]]l tegutsenud kohtuasutus.
Kogu Taani valitsusaja oli Harju-Virus kuninga võim nõrk ja 14. sajandi algul, [[interregnum]]’i ajal (1332–1340), isegi peaaegu olematu. Sel ajal suurendati vasalkonna privileege omavoliliselt, samuti hoogustus mõisate rajamine. Aastal 1315 said Harju-Viru vasallid nn [[Valdemar-Eriku lääniõigus|Valdemar-Eriku lääniõiguse]]. Just siis anti osale vasallidest – vasallikohtu liikmetele (''iudex vasallorum; Mannsgerichter'') – kaelakohtuõigus, st õigus rakendada surmanuhtlust. Selline õigus oli Lääne-Euroopas ainult maahärradel ehk kõrgematel läänivaldajatel, mitte aga tavalistel rüütlitel.
Vasallikohtud loodi Harju-Virus koheselt peale Valdemar-Eriku lääniõiguse andmist 1315, Riia peapiiskopkonnas 1356, Tartu piiskopkonnas 1409 ja Saare-Lääne piiskopkonnas 1445<ref>{{Raamatuviide|autor=Oskar Stavenhagen|pealkiri=Akten und Recesse der livländischen Ständetage. Bd. 1, (1304-1460). Lfg. 1|aasta=1907|koht=Riga|kirjastus=J. Deubner|lehekülg=79}}</ref>.
Meeskohus arutas algselt ainult [[vasall]]ide ja rüütlite [[süütegu]]sid. Kuna [[maahärra]] ei saanud vasallide üle kohut mõista, esindas selliste süütegude arutamisel meeskohtunik maahärrat, kaasistujad aga vasalkonda.
| |||