Vello Vare: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
2. rida:
'''Vello Vare''' (enne eestistamist '''Arseni Ušatski'''; [[4. aprill]] [[1923]] [[Järvamaa]], [[Käru vald (Vändra kihelkond)|Käru vald]] – [[19. oktoober]] [[2007]]) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane.
Ta on pärit [[Pärniku]] külast (praegu [[Kädva]]).<ref>[http://web.archive.org/20040509222520/www.geocities.com/kadvakula/ Sven Pärna lehekülg Kädva külast]</ref> 1941. sai Vello Varest sõjakooli kursant Tallinnas. See oli aeg, kui Eesti Vabariigi Tondi Sõjakool oli 1940. aastal muudetud [[Nõukogude armee]] õppeasutuseks, mis kandis [[Tallinna Jalaväe Kool|Tallinna Jalaväe Kooli]] (Таллинское военно-пехотное училищe) ja ka Tallinna Sõjakooli nime. See tegutses kuni 1941. aasta juulini Tallinnas, kui kool evakueeriti esialgu Slavgorodi ([[Altai krai|Altai krais]]) ja sealt sama aasta novembris juba Lääne-Siberisse Tjumenis. Tjumenis lõpetas sõjakooli Vello Vare. Tjumeni sõjakoolis oli 1941 kaks pataljoni, milles üks oli Eesti pataljon, kus õppisid siis Tallinnast Tjumeni toodud sõjakooli kursandid. 1941. aasta kohta olemas viited, et ta osale1941. aasta suvel osales ta Kautla metsades {{kas|15. Järvamaa}} [[Hävituspataljonid|hävituspataljon]]i koosseisus sõjakuritegudes tsiviilelanikkonna vastu. Vajab selgitamist, kas vabatahtlikuks Punaarmeesse astumist dateeriti hävituspataljoni astumisest või vastuvõtmisest sõjakooli Tallinnas. Peale Tjumenis sõjakooli lõpetamist osales teises maailmasõjas, mille lõppemisel suunati edasi õppima Moskvasse M.V.Frunze nimelisse Sõjaväeakadeemiasse. See akadeemia oli Vene impeeriumi ajal tegutsenud Peterburis asunud sõjaväeakadeemia tasemel sõjakool, mis valmistas ette ohvitsere, kel peale vanemohvitseri karjääri tegevteenistuses oli võimalus tõusta ka kindraliks. Aastal [[1950]] lõpetas ta [[Moskva]]s [[M. V. Frunze nim. Sõjaväeakadeemia|M. V. Frunze nimelise Sõjaväeakadeemia]]. Ta jäi akadeemia juurde tööle, töötades [[õppejõud|õppejõu]], [[vanemteadur]]i ja õpperühma juhina. Sõjakooli õppejõuna kaitses kandidaadi (PhD) ja [[1970]]. aastal sai ta sõjateaduste doktori kraadi, mis avas võimaluse saada sõjakoolides professoriks. Aastal 1976 tuli teenima Eestisse, sest see andis võimaluse saada sõjaväes positsioon, et saada kindrali auaste, mis eestlastele NSV Liidu armees oli suhteliselt raskelt kättesaadav. Aastatel [[1976]]–[[1988]] oli ta Eesti NSV tsiviilkaitsestaabi ülem ehk ametikohal, mis andis võimaluse saada kindraliks. [[1977]]. aastal ülendati ta [[kindralmajor|kindralmajoriks. Perestroika]] ajal loobub tööst tsiviilkaitse alal ning otsib teadusdoktorina võimalust töötada teadusasutuses. Alates 1988. aastast töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudi teadurina. Samal ajal hakkas osalema poliitikas ja aastatel [[1989]]–[[1991]] oli ta [[Nõukogude Liidu rahvasaadik]] ning 1991–[[1999]] [[Eesti Vabariigi välisministeerium]]i nõunik. Eesti Vabariigi kaitseväe taastamise ajal kuulus [[15. juuni]]st [[17. september|17. septembrini]] [[1993]]. aastani [[Kaitsejõudude tegevohvitseride atesteerimiskomisjon|kaitsejõudude tegevohvitseride atesteerimiskomisjoni]].<ref>[http://vp1992-2001.vpk.ee/est/ametitegevus/Kaskkiri.asp?ID=4769 Vabariigi Presidendi käskkiri]</ref> Oli aktiivne eestikeelse sõjanduse terminoloogia loomisel, ta on koostanud ja toimetanud mitmeid eesti sõjandusterminoloogia sõnastikke.
==Isiklikku==
| |||