Keelefilosoofia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
siia |
||
1. rida:
'''Keelefilosoofia''' on [[keel (keeleteadus)|keel]]e [[filosoofia|filosoofiline]] uurimine. [[Analüütiline filosoofia|Analüütilises filosoofias]] mõistetakse '''keelefilosoofia''' all tavaliselt ainult [[analüütiline keelefilosoofia|analüütilist keelefilosoofiat]].
===Ideaalkeelefilosoofia===
''Lähemalt artiklis [[Ideaalkeelefilosoofia]]''
Analüütilise filosoofia algeid võib täheldada juba [[19. sajand]]il ([[Bernard Bolzano]], [[Franz Brentano]], [[Alexius Meinong]]), kuid suur osa analüütilisest traditsioonist võib oma eelkäijaks pidada [[Gottlob Frege]]t, kes oma "[[Mõistekiri|Mõistekirjas]]" ([[1879]]) kirjutab: "Kui üks filosoofia ülesandeid on murda sõna võim inimvaimu üle, avastades keeletarvituse tõttu sageli peaaegu vältimatult tekivad illusioonid [[mõiste]]tevaheliste vahekordade kohta, vabastades [[mõtlemine|mõtlemise]] sellest, mis on talle külge jäänud üksnes keeleliste väljendusvahendite iseloomu tõttu, siis võib minu mõistekiri, mis on selleks otstarbeks kaugemale välja arendatud, saada filosoofidele kõlbulikuks tööriistaks."
Freget huvitab seega [[keel (keeleteadus)|keel]] kui mõtlemise tööriist ja vahend, mille segadusseajavust ta näitab, osutades [[üldkeel]]e struktuursetele [[kahemõttelisus]]tele. Kaasaegsetele peaaegu märkamatult tegeles ta [[ühemõttelisus|ühemõttelise]] [[ideaalkeel]]e väljatöötamisega, et teaduslikke teadmisi ([[Frege]]l põhiliselt [[loogika]]t ja [[aritmeetika]]t) täpse selgusega sõnastada, tagades suhtlejatevahelise täieliku üksteisest arusaamise. Sellise suunitlusega filosoofiat, mida esindab ka [[Ludwig Wittgenstein]]i "[[Loogilis-filosoofiline traktaat]]", nimetatakse [[ideaalkeelefilosoofia]]ks, sest ta püüab loogika ja [[matemaatika]] vahenditega luua täiesti selget [[formaalne keel|formaalset keelt]]. Ideaalkeelefilosoofia alla kuulub ka osa [[Bertrand Russell]]i ja [[Rudolf Carnap]]i loomingut.
===Tavakeelefilosoofia===
''Lähemalt artiklis [[Tavakeelefilosoofia]]''
Teine keeleanalüüsi suund ([[tavakeelefilosoofia]] laiemas mõttes) lähtub äratundmisest, et inimkeelt ei saa taandada loogikale. See sai alguse [[George Edward Moore]]'ist ning arenes muuhulgas [[Ludwig Wittgenstein]]i "[[Filosoofilised uurimused|Filosoofilised uurimustes]]" ning [[John Langshaw Austin]]i ja [[John Searle]]'i [[kõneaktiteooria]]s. Eesmärgiks oli tavakeele konkreetsete kasutamisjuhtude analüüs ja kriitiline kirjeldamine.
Moore'ile olid ajendiks [[briti idealism]]i ebaselged ja ebausutavad (igapäevase kogemusega vastuolus olevad) väited, nagu näiteks "[[Aeg]] ei ole [[reaalsus|reaalne]]". Ta tahtis vabastada filosoofia keelt [[tavakeel]]est erinevast [[žargoon]]ist.
[[Kategooria:Filosoofia]]
| |||