|
Solfedžos on kasutusel kaks kohandatud meetodit: '''liikumatu do''' ([[absoluutne noodisüsteem]]) (kasutusel Hiinas, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal, Lõuna-Ameerikas ning ka osaliselt Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Vietnamis) ja '''liikuv do''' ([[relatiivne noodisüsteem]]) (kasutusel Suurbritannias, Saksamaal, Indias ning Ameerika Ühendriikides).
== Päritolu ==
[[Keskaja muusika|Keskaja]] olulisemaid muusikateoreetikuid [[Guido Arezzost]] arendas oma peateoses "''[[Micrologus de disciplina artis musicae]]''" [[Helilaad|laadi]]süsteemi, sõnastades õpetuse [[heksakord]]idest ja tõi kasutusele solmisatsioonisilbid.
[[11. sajand]]il töötas muusikateoreetik Guido Arezzost välja kuue-noodilise tõusva järjestuse ut, re, mi, fa, sol ja la. [[Heksakord]]isüsteem fikseeris keskaegse [[helirida|helirea]] kõige problemaatilisema noodi b, mis oli ebapüsiv ja teda kasutati nii kõrgena kui madalana.
Solmisatsioonisilbid võttis Guido kasutusele laulu hõlbustamiseks hümnist "''Epistola de ignotu cantu''", kus silbid langevad oma vastavatele skaalaastmetele.
'''''Ut''' queant laxis '''re'''sonāre fibris''<br />
'''''Mi'''ra gestorum '''fa'''muli tuorum,''<br />
'''''Sol'''ve polluti '''la'''bii reatum,''<br />
''Sancte Iohannes.''<br />
| 