Metsavennad: erinevus redaktsioonide vahel

'''Metsavennad''' ([[läti keel]]es ''meža brāļi'', [[leedu keel]]es ''miško broliai'') olid Eestis, Lätis ning Leedus võidelnud vabadusvõitlejad, kes [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal ja ka hiljem võitlesid [[Nõukogude Liit|Nõukogude]] invasioonisissetungi ja kolme Balti riigi [[okupatsioon]]i ajal Nõukogude režiimivõimu vastu või lihtsalt oma ellujäämise eest.

TerminMõiste "metsavennad" tuli eesti keeles kasutusele hiljemalt 19. sajandil, mil selle all mõeldi riigi, mõisa või kirikuga lepitamatutesse vastuoludesse läinuid, sealhulgas ka sõjaväkkevõtmisest kõrvalehoidjaid, kes ennast metsas varjasid. [[1905. aasta revolutsioon]]is viitavad erinevad allikad metsavendadele kui "mässavatele talupoegadele" või kui "metsast varju otsivatele kooliõpetajatele".{{lisa viide}} Maailmasõdadevahelisel ajal on metsavendadeks nimetatud ka kommunistlikke illegaale, kellest tuntuimaks võib pidada [[Aleksander Ellam]]it ([[1897]]–[[1933]]).

[[NSV Liit]] okupeerisvallutas ja annekteeris [[1940]]. aastal [[Eesti]], [[Läti]] ja [[Leedu]]. Represseerimisohu tõttu varjus metsadesse endisi riigitegelasi ja sõjaväelasi. Rohkelt hakati ennast metsas varjama pärast [[juuniküüditamine|massiküüditamist]] [[14. juuni]]l [[1941]]<ref>''Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas''. 4. köide. Lk. 21.</ref>.

Punaarmee taasokupeeristaasvallutas Eesti, Läti ja Leedu aastatel [[1944]]–[[1945]]. Järgnenud aastatel, kui stalinistlikud repressioonid tugevnesid, peitus rohkem kui 70 000 nende riikide kodanikku Nõukogude võimu eest, kasutades ära metsaseid maakohti loodusliku varjupaigana relvastatud nõukogudevastases võitluses.{{lisa viide}} Vastupanuüksuste suurus ja koosseis olid erinevad, alates individuaalseltüksinda tegutsevatest, ainult enesekaitseks relvastatud [[partisan|metsavendadest]] kuni suurte ja hästiorganiseeritud lahinguvalmis gruppidenirühmadeni.

Erinevalt Eestist ja Lätist ei olnud Leedul kunagi oma [[Relva-SS]]i diviisi. 1944. aastal olid Saksa võimud Leedus loonud halvasti varustatud, kuid 20 000-mehelise tugeva "Leedu territoriaalkaitseväe" kindral [[Povilas Plechavičius]]e juhtimise all, et võidelda nõukogude partisanidega, keda juhtis [[Antanas Sniečkus]]. Üsna varsti nähti selles väes ohtu riiklikule julgeolekule. Ülemused arreteeritivahistati 15. mail 1944. Kindral Plechavičius küüditati koonduslaagrisse [[Salaspils]]is, Lätis, kuid ligikaudu pool allesjäänud vägedest moodustasid partisanide üksused ja läksid maakohtadesse laiali, et valmistada idarinde lähenemisel ette partisanide operatsioone Punaarmee vastu.{{lisa viide}}

Vastupanu osutajate hulk suurenes, kui Punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud värvatud mehed deserteerusidhakkasid väejooksikuteks ja võtsid relvad endaga kaasa.{{lisa viide}}

1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses varustasid briti ([[MI6]]), ameerika, ja rootsi salaluureteenistused metsavendi varustusega, pakkusid neile side- ja logistilist informatsiooniteavet. Selline abi mängis balti vastupanuliikumise suunamisel võtmerolli, kuigi see vähenes oluliselt pärast MI6 operatsiooni "Džungel" tõsist kompromiteerimist, kui briti [[topeltspioon]]id ([[Kim Philby]] ja teised) edastasid informatsiooniinfo nõukogude võimudele, võimaldades [[KGB]]-l tuvastada, infiltreerida ja elimineeridakõrvaldada palju balti partisanide üksuseid ja lõigata neid ära igasugustest edasistest kontaktidestkokkupuudetest Lääne luurega.{{lisa viide}}