Õlgkatus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
12. rida:
Õlgkatuse ehitamisel kasutati peamiselt [[sirp|sirbiga]] lõigatud kõrsi, mis peale [[rehepeks]]u oli kubudesse köidetud ning varju alla hoiule pandud<ref name="Etnograafia sõnaraamat">[[Eesti etnograafia sõnaraamat]]. Koostanud [[Arvi Ränk]], toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 249</ref>. Õlgkatuse katte paksus on tavaliselt 25 cm ning katuse iga lõunapoolsel küljel 20–30 aastat, põhjapoolsel ca 50 aastat. Õlgedest katusekatted olid vastupidavad lumetormidele ning soojapidavad.
 
Katuse katmist alustati räästast, kus õled kinnitati väikeste räästavihkudena [[linnulatt|linnulati]] abil. Edasi paigaldati lahtised õled ühtlase kihina ridade kaupa (tüved allapoole, ladvad ülespoole), mis tasandati alumistest otstest [[katuselasn]]aga. Õled kinnitati vitstega roovlati külge seotava ''korralati'' abil, mis surus õled kinni ning jäi järgmise õlekihi alla. Kui katmisega jõuti harjani, murti mõlemalt poolt üleulatuvad kõrred üle harja kahele poole maha ning seoti roigaste ja vitste abil kinni. Nende peale laotati piki katuseharja veel üks kiht kõrsi, mida hoidsid paigal paariviisi ühendatud [[kuusk|kuusest]] või [[kadakas]]t valmistatud [[harimalk|harimalgad]]. Hiljem hakati nt [[Muhu]]s ja Saaremaal õlg- ja rookatuste harja katma kas risti või piki harja asetatud laudadega. Samal otstarbel kasutati ka puitlaaste ja [[sindel|sindleid]]. [[Lõuna-Eesti]]s kasutati katuseharja katteks linaluid, mille raskuseks pandi lapikud kivid<ref name="Rahvakultuuri leksikon"/>.
 
== Katuse kuju ==