Avinurme lahing: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
34. rida:
Peajõudude rünnak kestis umbes 2 tundi, millega kiiluti sügavale vastase positsioonidesse. Lahingu käigus lõunapoolsemal tiival võidelnud sakslased 113. jalaväerügemendist taganesid tankide eest ja jätsid oma rindelõigu lahti, sealtkaudu püüdis vastane üle Kalma tee kiriku ja kruusaaugu tagant kogu grupeeringut ümber piirata. Külgkaitse koos suurtükimeestega paiskas vastase sealt tagasi üle Kalma tee. Enne keskpäeva saabusid vastasel kohale suured abijõud, tankid ja iseliikuvad suurtükid, mis lõplikult otsustasid lahingu käigu ning rünnakul olnud mehed tõmbusid tagasi kaitsele Kalma teest mõnisada meetrit loodesse, et võimaldada vooridel tagasiliikumist [[Tudulinna]] poole. Kolmandas lahinguetapis, eesti üksuste kaitsetegevuses püüdsid Punaarmee üksused tankide toetusel frontaalselt kiriku peale läbi murda. See ei õnnestunud, kui mõned tankid [[Tankirusikas|tankirusikatega]] puruks lasti. Katsel kaitsel olnud eesti üksuste vasakust tiivast mööda minna ja kruusaaugu tagant meie järelkaitse kotti võtta, suutsid kaitsjad siiski ründajad teisel pool kruusaauku hoida. Frontaalrindelõigul tekkis vaikus ja algas järk-järguline tagasitõmbumine.
 
Viimane vastupanulahing toimus [[Avinurme]] asulas, mõnisada meetrit [[Avinurme kirik]]ust lääne pool, ning kestis veidi alla tunni. Selles lahingus õnnestus vastase rünnak tagasi lüüa. Keskpäeval lahkusid viimased eesti üksused Tudulinna suunas, Avinurmest lahkudes võeti kaasa niipalju haavatuid kui võimalik. Lahingus haavatud olid paigutatud kirikusse, raskelthaavatud olid asetatud kirikupinkidele või altariäärsesse paremasse nurka põrandale lamama. Peale haavatute vooris evakueerimist jaäijäi kirikusse vaid kümme-viisteist (50<ref>[http://okupatsioon.ee/et/uelevaated-okupatsiooniajast/26-vastupanu Lahingud Eestis 1944], Vastupanu, http://okupatsioon.ee/</ref>) väga raskelt haavatut, kellest ainult üksikud olid täie teadvuse juures<ref>[[Valdo Kallion]], "Avinurme lahing" „Wiking – Narva toimetised“, Tartu 1998</ref>.
 
Eesti üksuste lahkumise järel toimus vastase rünnak aleviku keskusele, kirikule ja eesti üksuste poolt maha jäetud positsioonidele. Kiriku vallutas major Oskar Andrejevi pataljoni, leitnant A. Snotingu 4. rood.