Jõulud eesti rahvakalendris: erinevus redaktsioonide vahel

Jõulude perioodil on eristatud [[jõulupühad|jõulupühi]], mis kestsid 25.–27. detsembrini<ref name="Rahvakultuuri leksikon"/>. Neile eelnenud päeva, 24. detsembrit ehk [[jõuluõhtu]]t peeti kogu jõuluaja tähtsaimaks tähiseks<ref name="Rahvakultuuri leksikon"/>.

 

Maarahvas nimetas talvist pööripüha mitmeti: jõulud, ''joulud'', ''talsipühiq'', ''talvistepühiq'', ''talvistepühä'' (''tal(l)iste''-, ''talsi''-, ''tals(s)e''-, ''talliss(e)''-, [[talsspühi]]) ja ''vorstipühad''. Sõna ''jõul'' on eesti keelde arvatavasti laenatud [[muinasskandinaavia keel]]est tuhatkond aastat tagasi. "Talistepüha" oli levinum nimetus [[Lõuna-Eesti]]s.

 

Jõulud olid pühad päevad, mil üks aasta oli lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju oodati surnud omaste [[hing]]i ning neilgi usuti olevat elavate õnnele suur mõju.

 

Jõulud algasid maarahval [[pööripäev]]aga ning lõppesid mõni päev pärast uusaastat. Maausuliste väitel on muistne uusaasta 25. detsember (esimene päev, mis on pikem kui eelmine) ja ametlik uusaasta on nihkunud 1. jaanuarile ebaõnnestunud kalendrireformide tagajärjel. Nende sõnul tõestab seisukohta, et jõulud olid maarahva jaoks aastavahetuspühad, asjaolu, et kui 17. sajandil tõsteti aasta ametlik algus 1. jaanuarile, hakati seda nimetama uueks jõuluks ja pööriaega vanaks jõuluks. 7. jaanuari on nimetatud viimaseks jõuluks, sama päev kannab veel jõuluema päeva nime. Teisal jälle nimetatakse jõulu viimaseks päevaks 2. veebruari ([[küünlapäev]], pudrupäev).

 

Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja -krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad. Hädapärast ajas asja ära ka kolmeharuline küünlajalg. Mõnel pool on tehtud ka viieharulisi küünlaid.

 

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on esimene ja teine jõulupüha (25. ja 26. detsember) riigipühad ja puhkepäevad, alates 2005. aastast ka jõululaupäev. Jõulukombestikku mõjutab järjest rohkem rahvusvaheline traditsioon. Rahvusringhääling kannab üle nii jõululaupäeva kui esimese jõulupüha jumalateenistusi. Paljudes asulates püstitatakse juba [[advent|advendiaja]] alguses keskväljakule elektrituledega ehitud jõulukuusk, mis jääb enamasti püsti kolmekuningapäevani (langeb kokku õigeusu jõululaupäevaga). Skandinaaviast on üle võetud komme asetada akendele advendiküünlad. Paljudes lastega peredes pannakse jõulude eel õhtuti aknalauale suss, kuhu toob maiustusi päkapikk – jõuluvana abiline, kes kontrollib ja talle ette kannab, kas lapsed on hästi käitunud. Kaubandusettevõtted rõhutavad jõulude eel külluse, heaolu ja kinkide tegemise tähtsust, püüdes suurendada oma läbimüüki; jõuludekoratsioonid ilmuvad kauplustesse sageli juba novembrikuus. Jõuluaja traditsioonilisteks toitudeks on jäänud verivorstid ning seapraad ahjukartuli ja hapukapsastega.

 

*[[Jõuluhani (rahvakultuur)]]

*[[Kollikakk]]