Theodor Stein: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Theodor-Stein.jpg|thumbpisi|Theodor Stein, 1860. Foto Hillar Saha raamatust “Muusikaelust"Muusikaelust vanas Tallinnas”Tallinnas". Tallinn: ER, 1972, lk 14.]]

'''Theodor Stein''' sündis 16. märtsil 1819. aastal Hamburgi lähedal Elbe-äärses kaubalinnas Altonas, mis kuulus tollal Taani kuningriigile. Steini klaveriõpetajast ja organistist isa juhendas teda kõigepealt ise ja reklaamis varaandekat poega imelapsena. Ta reisis alates 8. eluaastast koos isaga kaasa Saksamaa linnades kontsertreisidel. 10-aastaselt (mõnedel andmetel ka 12-aastaselt) tegi Stein (ilmselt koos isaga) esimese kontsertreisi, et leida tunnustust ja hankida soovituskirju mõjukatelt muusikategelastelt ning aristokraatidelt, mille tulemusena loodeti saada sobiv töökoht. Stein mängis muu hulgas selliste Saksa juhtivate heliloojate ja interpreetide nagu [[Louis Spohr|Louis Spohri]]i ja [[Weimar|Weimaris]]is tegutsenud [[Johann Nepomuk Hummel|Johann Nepomuk Hummeli]]i ees. Samuti esines ta kuulsale virtuoosile ja [[Ludwig van Beethoven|Beethoveni]]-interpreedile [[Ignaz Moscheles|Ignaz Moschelesile]]ile, kes andis talle improviseerimiseks fuuga teema ning jäi kuulduga väga rahule. Võimalik, et kohtumine Moschelesiga äratas Steinis huvi Beethoveni vastu. Suur menu oli Steinil [[Frankfurt|Maini-äärses Frankfurdis]], kus ta astus üles improvisatsioonidega. Stein improviseeris sageli ka koos mõne kaaspianistiga neljal käel.

1830–1831 viibis ta Kopenhaagenis, kus täiendas ennast juhtiva muusikategelase, [[Hamburg|Hamburgist]]ist pärit [[Christoph Weyse]] juures. Pärast Kopenhaagenit esines Stein taas kontsertidel Saksa linnades, mh [[Berliin|Berliinis]]is, kus teda [[1832]]. aastal esimest korda kuulis ka [[Robert Schumann]], kes olevat soovitanud tal kindlasti veel edasi õppida ja saavutatuga mitte rahulduda. See õhutas Steini viimistlema oma klaverimängu [[Carl Zeller|Carl Zelteri]] juhendamisel tolle Lauluakadeemias.

Pärast neid enesetäiendamisi andis 15-aastane Stein [[1834]]. aasta märtsis kontserdi [[Leipzig|Leipzigis]]is, mis mõjutas kaudselt tema saatust. Aprillis 1834 oli hakanud ilmuma 24-aastase Robert Schumanni asutatud Uus Muusikaajakiri ([[Neue Zeitschrift für Musik]]). Linna tuntuim klaveriõpetaja oli [[Friedrich Wieck]], kellelt ka Schumann oli õpetust saanud ning kelle tütart [[Clara Schumann|Clarat]] ta juba neli aastat hästi tundis. Wiecki süstemaatilise metoodika taustal näis Steini mäng hoolimata vahepealseist õpinguist ilmselt juhuslikum. Schumann tunnistas Steini arukust ja musikaalsust ning leidis, et tegemist on haruldase andega. Ent ta ei jäänud rahule ta improvisatsioonide ja klaverimänguoskusega. Viimases olevat puudunud “rahulik"rahulik vilumus, mille annab hea kool, kindel kergus, mis kujuneb alles järjekindla harjutamisega, eelkõige aga polnud täisverelist kõla, millega keegi ise maailma ei sünni”sünni".<ref>Robert Schumann, “Gesammelte"Gesammelte Schriften über Musik und Musiker”Musiker". Band 1 und 2. Reprint der Ausgabe Leipzig 1854. Leipzig: Breitkopf und Härtel, 1985.</ref> Kõige rohkem kritiseeris Schumann Steini improviseerimist: teda häiris “tundeviisi"tundeviisi kurb monotoonsus, meloodiate vaikselt kannatav karakter, mollhelistike lõputu järgnevus”järgnevus", muusikalised kujundid olid “kahvatud"kahvatud, nutused”nutused". Sellest arvustusest on pärit ka üks hiljem aforismina levinud nõuanne: “Ärge"Ärge andke noortele liiga vara Beethovenit kätte, jootke ja kosutage teda värske, elurikka Mozartiga!”" Schumanni meelest ei olnud Beethoveni mängimine Steinile veel eakohane.

Schumann aga pidas 1852. aastal oma kirjatööde kogumikku koostades Steinist kirjutatud arvustust nii oluliseks, et valis selle raamatus avaldamiseks. Ta lisas arvustusele märkuse: “Selle"Selle tollal lootusi äratanud noormehe edasisest saatusest pole meil midagi lähemat teada”teada". 1840. aastatel ehk Steini Tallinnas tegutsemise esimesel kõrgajal elas Tallinnas ka Clara Schumanni viiuldajast ja pianistist vend [[Alwin Wieck]] (1821–1885) ning näib ebatõenäoline, et Alwin ei nimetanud Schumannidele sellise muusikaelu juhtkuju nagu Stein kohalolu. 1844. aasta talvel Venemaa-reisil olles oli Schumannidel kavas pärast [[Riia|Riias]]s ja [[Tartu|Tartus]]s peatumist ka Tallinna tulla. Alwin Wieck oli publikut selleks juba ette valmistanud ja avaldanud 1844. aasta jaanuaris vastavad ajaleheteated. Schumannid siiski Roberti halvenenud tervisliku seisundi tõttu Tallinna ei jõudnud, kõik Tartu-päevad oli ta “närvipalavikus”"närvipalavikus", nagu kolm Tartu arsti diagnoosisid, ning Schumannid kiirustasid Peterburi. Võimalik, et seetõttu ununes Robertil ka Steini tegutsemine Tallinnas.

Eriti tihedalt läviski Stein Wiedemanniga, kelle eruditsioon ja muusikaarmastus näisid teda eriti paeluvat. Stein õpetas Wiedemanni noorimale tütrele klaverit, Wiedemannist sai aga Steini esimese lapse, tütar Walfriede Adele ristiisa. Nimelt oli 25-aastane Stein 1844. aasta septembris abiellunud endast neli aastat vanema Caroline Adelheide Ploschkusega (1815–1865), kes oli Pühavaimu kiriku pastori [[Gottfried Dionysius Ploschkus|Gottfried Dionysius Ploschkuse]]e tütar ning Wiedemanni sugulane. Theodor Steinil ja Caroline Adelheidel oli kokku viis last – kolm tütart ja kaks poega. Steinide noorim poeg ei jõudnud veel 7-aastaseks saada, kui Caroline Adelheide 1865. aastal suri. Kolme aasta pärast abiellus 49-aastane Stein uuesti – 1868. aastal 26-aastase Alexandrine von Rosenschild Paulyniga. Ka sellest abielust olid Steinil lapsed.

Stein ei tahtnud oma poegadest ja tütardest vormida imelapsi, ehkki võib arvata, et kõik said klaverimängus vähemalt algõpetuse. Poegade kasvatamisel pani ta suurt rõhku heale haridusele: vanim poeg lõpetas 1869. aastal kubermangugümnaasiumi ''cum laude'', teisel jäi siinne gümnaasiumi pooleli, sest perekond kolis [[1872]]. aastal Peterburi, kuhu Stein oli kutsutud [[Peterburi konservatoorium|konservatooriumi]] klaveriprofessoriks. Ta oli mh [[Nikolai Dubassov|Nikolai Dubassovi]]i ja [[Felix Blumenfeld|Felix Blumenfeldi]]i klaveriõpetaja. Konservatooriumitöö kõrval oli Stein ka aadlineidude Smolnõi-instituudi muusikaklasside inspektor.

1843. aastal oli Theodor Stein pikemalt Stockholmis viibinud ja plaanis sinna ümber asuda. Pärast laulatust 1844. aasta septembris lähevadki Theodor ja Caroline Adelheid Tallinnast Turusse ning sealt edasi Stockholmi, ühendades pulmareisi “kunstireisiga”"kunstireisiga". Ent kas osutusid Stockholmi võimalused loodetust väiksemaks või ei tundnud Steini abikaasa end seal koduselt, igatahes loobuti ümberasumisest. Oletatavasti reisiti Stockholmist edasi Kesk-Euroopasse – on teada, et Stein esines millalgi suure menuga Berliinis, Viinis ja Pariisis ja üks võimalik aeg selleks ongi samad Stockholmi aastad. Mõnes biograafias mainitakse reisi Hamburgi ja Pariisi 1855. aastal; Pariisis olevat ta musitseerinud kahe väljapaistva tšellisti, Auguste Franchomme’i ja Pierre Alexandre Chevillardiga.

Stein oli Tallinna muusikaelu suurim autoriteet ja keskpunkt, keda imetlesid nii “aadlikud"aadlikud, kodanikud, literaadid [kui ka] kaupmehed”kaupmehed", märgib oma mälestustes kunstnik ja literaat [[Leopold Dietrich Ernst von Pezold|Leopold Pezold]]. Steini peamine sissetulekuallikas Tallinnas olid klaveritunnid, ta olevat päevas õpetanud 8–10 tundi. Lisaks sellele andis ta kontserte, esines koos külalissolistidega, musitseeris asjaarmastajatega ning oli Tallinna Muusikaühingu (1841–1845) üks asutajaid ning juhte (kuni 1843). 1850. ja 1860. aastatel tegi ta koostööd Linnakapelli ja selle juhi [[August Krüger|August Krügeriga]]iga. Alates 1840. aastate keskpaigast korraldas ta oma kodus muusikaõhtuid, kuhu kogunes Tallinna seltskondlik ja muusikaline koorekiht. Steini autoriteeti näitab seegi, et kui 1864. aastal asutati [[Eestimaa Kirjanduse Ühing|Eestimaa Kirjanduse Ühingu]]u juurde [[Eestimaa Provintsiaalmuuseum|Provintsiaalmuuseum]] ning sellega seoses loodi Muuseumiühing, valiti Stein ühingu viieliikmelisse eestseisusesse.<ref>[https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/2019/06/23/Theodor-Stein-–-Clara-Schumanni-rivaal-ja-Tallinna-muusikakuulsus Kristel Pappel. Theodor Stein – Clara Schumanni rivaal ja Tallinna muusikakuulsus. Ajakiri Muusika, juuni 2019.]</ref>