Gerda Wegener: erinevus redaktsioonide vahel

Gerda looming koosnes peamiselt elegantsetest naisfiguuridest kujutatuna ''[[art déco]]'', [[juugendstiil]]is. Tema kunstiteosed iseloomustab eelkõige erootilisus ja vabameelsus.

[[1904]]. aastal abiellus ta maastikumaalija [[Einar Wegener]]iga, kes on tänapäeval rohkem tuntud [[Lili Elben]]i nime all maailma esimese transnaisena. Kahekesi veetsid nad suurema oma elust Pariisis, kus neil mõlemal olid paremad võimalused ja tingimused endale kunsti valdkonnas elatist teenida ning elada seal luksusliku ja glamuurset seltskonnaelu.

Wegener, neiupõlvenimega Gerda Marie Fredrikke Gottlieb, sündis 15. märtsil 1886 väikeses külas [[Haderslev]]is [[Jüütimaa]]l [[Taani|Lõuna-Taanis]]. Konservatiivses perekonnas, isa [[vikaar]]i [[Ove Emil Gottlieb]] ([[1854]]-[[1909]]) ja ema [[Justine Østerberg]] ([[1850]]-[[1934]]) käe all üles kasvanud mässumeelne noor neiu teadis juba varakult, et kunst on tema kutsumus ning õppis pärast põhikooli lõpetamist kohaliku kunstiõpetaja Randers Tehnikakoolis ja maalija Viggo Simeseni käe all. Teismeliseeas õnnestus kunstnikul lahkuda väiksest külast Taani pealinna, [[Kopenhaagen]]isse. 1902. aastal asus ta oma kunstiande edasiseks arendamiseks õppima Kopenhaagenis asuvasse [[Taani Kuninglik Kunstiakadeemia|Taani Kuningliku Kunstiakadeemia]] [[Taani Kuningliku Kunstiakadeemia naiste kolledž|naiste kolledžisse]].<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=Sigurd Schultz|URL=http://denstoredanske.dk/Dansk_Biografisk_Leksikon/Kunst_og_kultur/Billedkunst/Tegner/Gerda_Wegener|Pealkiri=Dansk Biografisk Leksikon|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>

[[1904]]. aastal eksponeeris ta esimest korda avalikult oma töid [[Charlottenborgi kevadnäitus|Charlottenborgi kevadnäitusel]]el. Elu pealinnas koos teiste kunstnike, näitlejate ja tantsijate seltskonnas inspireerisid Gerda ideid ja maalingulaadi, millega tema nais-figuurid olid selge kontuuriga stiliseeritud, pikad ja graatsilised ning pigem liikuvamad kui lihtsad passiivsed kujud. Varsti paistis ta hästi silma oma erilise stiiliga ning sai tunnustust nii ka oma aja kunstike seast. Taani kohaliku ajakirjanduse Politikeni peatoimetaja palkas ta ajalehe väljaannete illustreerijaks [[1908]] aastal. Hiljem esitas kunstnik veel sadu joonistusi ka teistele ajakirjadele, nagu näiteks Klods Hans ja Blæksprutten.<ref name=":0" />

Kunstnik abiellus 19-aastaselt oma koolikaaslase Einar Mogens Andreas Wegeneriga (28.12.1882 Vejle – 12.9.1931 Dresden), kellega koos nad lahkusid 1912. aastal Taanist, et jätkata karjääri Prantsusmaal Pariisis. 20. sajandi kunstikeskus ja armastuse pealinn Pariis võttis taanlased avasüli vastu. Kunstikarjääri jätk moetööstuse ajakirjade La Vie Parisienne ja Vogue reklaamikunstnikuna ja illustraatorina tagasid paarile unistuste korteri ateljeega Eiffeli torni lähedal ja armsa suvemaja Versaille'is.

Lisaks moeajakirjade ja mitmete raamatute ([[Islandiislandi saaga|islandi saagad]]d, "[[Dekameron]]", [[Casanova (täpsustus)|"Casanova"]] jpm) illustreerimisele sai Gerda ka portreemaalide, maastikumaalide ja väiksemate dekoreerimistööde tellimusi. Just Gerda Wegeneri mitmekülgsusele ja nii-öelda mitme jumala teenimisele on kunstniku eriala raske kunstiajaloos üheselt määratleda.<ref name=":0" />

[[Prantsusmaa kultuuriministeerium]] ostis 1923. aastal Gerda Wegeneri maali "La dame à l’Anémone" [[Luksemburgi kunstimuuseum]]ile, praeguse nimega [[d’Orsay muuseum]], ning sellega pälvis kunstnik Prantsusmaa ametliku tunnustuse. Seejärel eksponeeriti tema loomingut korduvalt [[Pariisi maailmanäitus]]tel, kust Gerda Wegener sai mitu kuldmedalit.<ref name=":0" />

Gerda Wegener oli Einari soovile vastutulelik ja hoolis temast väga. Muutused tõid kaasa paraku abielulahutuse, seda aga heas mõttes. Einar Wegener sai olla Lili Elben, kes jäi endiselt Gerdale truuks ja aitas naist edaspidi tema töödes. Gerda oli Einarile samuti toeks mehe transnaiseks muutumise perioodil.<ref name=":1">{{Netiviide|Autor=Andrea Rygg Karberg|URL=http://issuu.com/arken_museum/docs/kataloguddrag_til_web_uk/25?e=5419715/31841860|Pealkiri=Gerda Wegener|Väljaanne=2015|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>

Mitmed operatsioonid aga lühendasid Lili Elbeni eluiga ning pärast tema surma abiellus Gerda Wegener endast üksteist aastat noorema itaallasega [[Fernando Porta|Fernando Portaga]]ga, kes oli ametilt ohvitser ja diplomaat. Koos Fernandoga kolis Gerda aastal 1931 [[Maroko|Marokosse]]sse. Kunstnik oli endiselt aktiivne ning tema tööd said tähelepanu ka Põhja-Ameerikas.<ref name=":0" />

Abielu Fernandoga ei olnud nii idülliline kui esialgu paistis. Fernando Portaga jäi töötuks ning pärast lahutust aastal 1936, naasis kunstnik oma kodumaale.<ref name=":1" /> Gerda Wegener veetis oma viimased aastad Kopenhaagenis eraklikuna ja vaesuses ning tal olid kalduvused alkoholismi poole. [[1940]]. aastal 28.juulil sai kunstnik südameinfarkti, mille tagajärjel ta suri. Gerda Wegeneri haud asub [[Solbjergi]] surnuaias Kopenhaagenis.<ref name=":0" />

Gerda Wegener, nagu ka paljud modernse ajastu kunstnikud mujal Euroopas, valis ta joonistuste inspiratsiooniks ainult kena välimusega, elegantseid ja uhkeid daame, mitte tavalisi või tagasihoidlikke neidusid. Tema naised maalidel on alati ilusad ja koketeerivad nii teiste kujutlevate figuuride kui ka vaataja endaga. <ref name=":1" />

See töö kujutab [[Ellen von Kohl|Ellen von Kohli]]i mugavalt istumas näoga vaataja poole nagu mõnes renessansimaalil. Kompositsioon on monumentaalne. Naise figuur on taustalt esile toodud hele-tumedate toonide kontrasti ja paksu kontuurjoone abil. On aru saada et kunstnik pole süvenenud detailidesse sügavalt - taust on minimalistlik ja kleidi varjud pole selged. Ka kleidi pitsääred on veidi lohakalt kujutatud. Kuid maalil joonistatud pikad sõrmed tunduvad väga naiselikud ning näitavad naise elegantsust ja kõrgklassi. Gerda Wegeneri maalidel on kõigil üheks tunnuseks portreeritava silmad, mis on pooleldi avatud. Need poolkinnised silmad ja kergelt flirtiv pilk jätavad mulje transis olekust või mingist varjavast saladusest.<ref name=":1" />

Maali näidati avalikule publikule esimest korda [[Charlottenborg]]i ja [[Vabanäitus|vabanäitustelvabanäitus]]tel [[1907]]. aastal, kuid Gerda sai vastukajana palju kriitikat eriti naturalismi ja realismi esindajate poolt ning ta tembeldati nii-öelda "alurahvakunsti vaenulikuks"<ref name=":1" />

[["Naine maskis]]" oli illustreeritud pilt naistele suunatud tootebrändile [[Teindelys]]. Näokreemipurgi illustratsioonil on kujutatud vana ja kortsulise naise maski, mida hoiab noor ja ilus neiu.

Inimeste pilgud ja tähelepanu keskpunktis olemine on Gerda maalides iseloomulik ärasus. Näiteks ka maalil "[[Peegli ees]]" on kaks figuuri – naine ja mees. Maali keskele paigutatud naine vaatab ennast peeglist. Ta on keskendunud endale ja mõtleb oma mõtteid. Samal ajal jälgib teda mees selja tagant ning kuigi naine ei pööra talle erilist tähelepanu, tajub ta siiski mehe kohalolu. Maali loosse süvenedes tundub, kuidas mees on pandud justkui olukorda, kus ta on üleliigne.

Gerda Wegeneri tegelaskujudes on alati midagi salakavalikku ning paneb tahtma lugeda nende mõtteid või kavatsusi. Igal figuuril oleks nagu oma lugu jutustada. Samas nende pilgud ka justkui kohtuvad vaataja omadega või on tajuda portreeritava teadvust, et teda jälgitakse.

Gerda oli selle poolest eriline, et ta ei maalinud lihtsalt ilusaid objekte, vaid ka tõi nendes välja eneseteadvusliku kohalolu selles nüüd ja praegu maailmas. Kunstnik läks kaasa [[Feminism|feminismigafeminism]]iga, mis oli levinud üle Euroopa ning ta pidas oluliseks naise iseseisvust selles ühiskonnas.<ref name=":1" />