Gioachino Rossini: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
12. rida:
1813. aasta kujunes noorele heliloojale läbimurdeaastaks. Taas valmis neli ooperit, millest tänaseni on regulaarselt esitatav "L'italiana in Algeri" ("Itaallanna Alžiiris"). Kriitikud panid imeks, kui värskelt suutis noor helilooja panna kõlama orkestri ning teha koostööd lauljatega. Pärast 1814. aasta suurt edu La Scalale kirjutatud vaimukas ''buffo'' draamaga "Il turco in Italia" ("Türklane Itaalias") sai väga soodsa lepingu tollal Euroopa kõige paremal majanduslikul järjel olnud Napoli Teatro San Carlo legendaarselt impressaariolt Domenico Barbaialt. Selles teatris olid palgal tollased itaalia parimad lauljad Isabella Colbran, Giovanni Davide, Manuel García, Andrea Nozzari ja Michele Benedetti. Kõik võimelised ära laulma mistahes raskeimagi partii. Nende võimetega Rossini ka oma loomingus täpselt arvestas. Rossini sai tolle aja kohta unikaalse lepingu. Talle maksti 12 000 franki aastas pluss honorarid. Ta pidi seitsme aasta jooksul kirjutama 10 ooperit ning võis teha samal ajal tööd ka teistele teatritele. Rossini saabus Napolisse 1815 sügisel ja lahkus sealt pärast täidetud lepingut märtsis 1822. Selle aja jooksul kirjutas ta 18 ooperit, millest 10 kuulusid lepingujärgselt Napoli teatritele. Esimene teos, mis San Carlos esitati, oli dramaatiliselt jõuline "Elisabetta, regina d’Inghilterra" ("Elisabeth, Inglise kuninganna"), kus esines ka Rossini tulevane abikaasa, temast 7 aastat vanem Isabella Colbran, kelle energiline helilooja lõi üle oma tööandjalt Barbaialt. Roomas aga esietendusid sel perioodil maestro meistriteosed "Il barbiere di Siviglia" ("[[Sevilla habemeajaja]]") ja "La Cenerentola" ("[[Tuhkatriinu (Rossini)|Tuhkatriinu]]").
1818. aasta paiku hakkas Rossini tunnetama itaalia publiku ükskõiksust ja külmust tema teoste vastu. Kui Napoli leping lõppes, kirjutas veel ainult ühe ooperi Itaalia teatrile. See oli melodramaatiline meistriteos "[[Semiramide]]".' 1822 siirdus Viini kaudu Pariisi ning tegutses ka Londonis. Pariisi loominguetapi esimene töö oli kuningas [[Charles X]] ekstravagantsete kroonimispidustuste jaoks tollastele Prantsusmaal tegutsenud tipplauljatele komponeeritud briljantne jant "Il viaggio a Reims" ("Teekond Reimsi", 1825). See tõi kaasa lepingu Prantsuse valitsusega komponeerida Pariisi Opérale viis ooperit. 1826. aastal asus alaliselt elama Pariisi kus sai Théâtre-Italieni direktori koha. Tuntud täpse lepingutingimuste täitjana, valmisidki 1826–1829 soovitud viis ooperit. Nendest paistab meistriteosena silma "Le comte Ory" (Ory krahv, 1828) oma soojuse, elegantsi ja huumori poolest. Rossini viimaseks ooperiks üldse jäi 4-vaatuseline, samuti meistriteoseks tituleeritud "Guillaume Tell" ("Wilhelm Tell"). See on prantsuse ''grand opéra'' stiilis kirjutatud teos, mis on jäänud omasuguste seas ületamatuks. Teos tõuseb kogu Rossini toodangust esile kui koorile tõsist tööd pakkuv ooper.
Septembris 1829 läks Rossini tagasi Itaaliasse [[Bologna]]sse naise ja isa juurde. Prantsusmaal toimusid poliitilised muudatused. Rossinisse hästi suhtunud valitsus läks erru ja Charles X põgenes eksiili. Uus valitsus lõpetas Rossiniga lepingu. Selleks ajaks oli maestro aga oma ooperikomponisti võimed ammendanud. Õieti demonstreeris ta taas oma tugevat ja kompromissitut iseloomu ning loobus 37-aastaselt ooperite komponeerimisest, mis oli talle toonud ülemaailmse kuulsuse. On väidetud, et loobumise üheks põhjuseks oli tervis, sest ta kannatas tõsise maniakaalse depressiooni all, mille oli põhjustanud pidev ületöötamine 17 aasta jooksul. Lisaks sellele põdes kroonilist [[süüfilis]]t, mille oli hankinud prostituutidelt, kellega abieluväliselt aktiivselt suhtles. Haigus oli jätnud tema hinge sügava süü- ja häbitunde. Selleks ajaks oli ta saavutanud täieliku majandusliku sõltumatuse ning erinevalt oma paljudest kolleegidest oskas rahaga mõistlikult ja ratsionaalselt ümber käia.
| |||