Vichy valitsus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Vichy valitsus''' (prantsuse keeles ''Régime de Vichy'') oli pärast Põhja- ja Kagu-Prantsusmaa okupeerimist sakslaste ja itaallaste poolt Teises maailmasõjas okupeerimata...' |
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Vichy valitsus''' (prantsuse keeles ''Régime de Vichy'') oli pärast Põhja- ja Kagu-Prantsusmaa okupeerimist sakslaste ja itaallaste poolt [[teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]] okupeerimata jäänud [[Vichy]] kuurortlinnas tegutsenud ja natsidega koostööd teinud Prantsusmaa kollaboristlik valitsus.
Sakslased jätsid Pariisi ''[[de jure]]''
Vichy valitsust juhtis marssal
Vichysse evakueerunud [[Rahvusassamblee]] nimetas Pétaini 10. juulil 1942 Prantsusmaa riigipeaks (''Chef d'État Français'') ning andis talle täielikud volitused. Pétain juhtis esialgu valitsust ise, kuid siis määras peaministriks [[Pierre Jean Marie
Saksamaa hoidis sel ajal sunnitöövangis kaks miljonit prantsuse sõdurit. Nad olid pantvangid tagamaks, et Vichy valitsus vähendaks oma sõjaväge ja maksaks Saksamaale kullas, toiduga ja toorainetarnetega suurt kontributsiooni. Prantsuse politseil kästi arreteerida juute ja teisi ebasoovitavad isikud, nagu kommunistid ja poliitilised põgenikud. Suur osa Prantsusmaa elanikkonnast toetas esialgu Vichy valitsust, hoolimata selle ebademokraatlikkusest ja tihedatest suhetest sakslastega. Oldi veendunud, et nii saab säilitada Prantsusmaa autonoomia ja territoriaalse terviklikkuse.
Pétaini osaliselt fašistlikku režiimi viljelev valitsus abistas innukalt
Enamik ülemeremaade Prantsuse kolooniaid oli valdavalt esialgu Vichy valitsuse kontrolli all. Pärast liitlaste sissetungi Põhja-Aafrikasse novembris 1942 kaotas aga Vichy valitsus järk-järgult kontrolli kolooniate üle [[Charles de Gaulle]]`i Vabale Prantsusmaale. Avalik arvamus pöördus aja jooksul, kui sai selgemaks, et Saksamaa on kaotamas sõda, järk-järgult Vichy valitsuse ja Saksa okupatsioonivägede vastu. Hakkas arenema vastupanuliikumine, mis toimis suuresti kooskõlas de Gaulle'i Vaba Prantsusmaa tegevusega.
Kui sakslased
Viimased Vichy valitsuse liikmed võeti Sigmaringenis de Gaulle'i soomusdiviisi võitlejate poolt vahi alla 1945. aasta aprillis. Pétain naasis Šveitsi kaudu vabatahtlikult Prantsusmaale. Ta võeti vahi alla, degradeeriti ja tema üle mõisteti kohut. Talle mõisteti esialgu surmaotsus, kuid tollane Prantsuse Vabariigi ajutise valitsuse esimees Charles de Gaulle muutis selle otsuse eluaegseks vangistuseks. Pétain paigutati [[Yeu|Yeu saare]] vanglasse kus ta 1951. aastal 95-aastaselt suri. Ta on maetud mereväe kalmistule vangla lähedal. On olnud ettepanekuid ta maised jäänused matta Pariisi.
Kuna pärast Teist maailmasõda püüti Prantsusmaal koostööd natsirežiimiga õigustada, rõhutades ja idealiseerides seda kui vastupanuliikumist või üldrahvalikku võitlust, siis vaid neli Vichy kõrgemat ametnikku mõisteti inimsusevastaste kuritegude eest süüdi, ehkki paljud teised olid osalenud inimeste saatmisel koonduslaagritesse, vangide väärkohtlemisel ja vastupanuliikumise võitlejate vastu suunatud aktsioonides. Vichy valitsuse peaminister Pierre Laval mõisteti surma ja otsus viidi ka täide. Paljud kultuuritegelased, kes olid end sidunud Vichy režiimiga said karistuseks „ühiskondliku hukkamõistu”.
|