Lihula lahing: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Infokasti pole viidet vaja, kui tekstis on olemas |
|||
34. rida:
1220. aasta kevadeks oli kogu Eestimaa mandriosas tunnustatud kas [[Riia piiskopkond|Riia piiskopi]] või [[Taani kuningas|Taani kuninga]] ülemvõimu. Kuigi varem sõlmitud leppega oli piiskop [[Albert (Riia piiskop)|Albert]] oma Eestimaa alad kuningas [[Valdemar II]] üle lubanud anda, siis tegelikkuses püüdsid riialased igati oma alade kaotust vältida, lubades taanlastele vaid [[Revala]], mis oli ka ainus piirkond, mida viimased reaalselt kontrollisid. Kuna võimu kinnitamise aktiks loeti inimeste [[ristimine|ristimist]], mida seniajani küllaltki väheulatuslikult tehtud oli, võttis Riia ja Taani vaheline konflikt võiduristimise ilme, kus kummagi poole preestrid hakkasid kiirustades ristima võimalikult palju vaidlusaluste territooriumite rahvast.<ref name="dzWyT" /><ref name="TZiiI" /><ref name="cJEwB" />
Samal ajal, 1220. aasta kevadel või suvel, sekkus Eestimaa jagamisse ka Rootsi kuningas [[Johan I]]. Rootsi huvi idapoolsete alade vastu oli olnud pikaajaline, kuid seni oldi keskendutud Soome kristianiseerimisele. Kuninga laevastik maabus [[Läänemaa]]l ja hõivas Lihula linnuse, Eestimaa lääneosa ühe tähtsama poliitilise keskuse. Johan I olid kaasas [[jarl]] [[Karl Döve]], [[Linköpingi piiskop]] [[Karl Magnusson]] ja võib-olla veel piiskoppe. Rootslased alustasid maakonnas ristimist ja kirikute ehitamist. On arvatud, et kõik see toimus Taani kuningaga kooskõlastatult ja tema nõusolekul, olles mõeldud vastukaaluks Riia taotlustele. Rootslased käisid ka [[Tallinn]]as taanlastega kohtumas, mis võib samuti suhete sõbralikkust näidata. <ref name="HLK" /><ref name="Vahtre" /><ref name="Magi" /> [[Kersti
Valulisemalt reageerisid Rootsi kuninga Eestimaale ilmumisele riialased. Mitmete Riiast lähtunud sõjakäikude tulemusel andsid end 1216. aastal piiskopi alla [[soontagana]]lased Läänemaa lõunaosas ja 1218. aastal kogu Läänemaa vanemad.<ref name="1zTkF" /> Kuigi maakonna üle saavutatud võim jäi suhteliselt ebakindlaks, oli riialaste arvates tegu neile kuuluva alaga. Lisaks pidi piiskop Alberti plaani kohaselt Lihulast saama tema venna, Eestimaa piiskopiks nimetatud Hermanni residents. Samal kevadel, 18. aprillil oli sellele otsusele saadud ka [[paavst]]i kinnitus. Nii läkitatigi Riiast Läänemaale saadikud, kes teatasid rootslastele, et see piirkond on juba riialaste poolt ristiusule allutatud. Otseselt nende vastu siiski ei astutud ja rootslased tundsid kristlike naabrite mõttes oma positsiooni turvalisena.<ref name="HLK" /><ref name="Vahtre" />
| |||